Müüja petab turul ostjat singitüki sisse vett süstides

 Tallinlast Kristjanit ei üllata, et singid vett välja ajavad, sest see olevat vana nipp toote kaalu tõstmiseks. Seepärast uurib ta turul enne lihatoodete ostmist nende väljanägemist. Kui lõikepind tundub ikka väga vesine, jätab pigem ostmata, kuigi mahlane singitükk tundub leival märksa hõrgutavam kui kuiv liha.

Kristjani sõnul on aga juhtunud, et kui ta koju jõuab, on sinki ümbritsevas kilekotis üsna märkimisväärne kogus vedelikku, mida singist on eritunud. Ja seda mitte ainult turult, vaid ka kauplusest ostetud kauba puhul. “Pane sink enne kas või kuivama, kui süüa saad. Pannil on sinki praadides vahel hulk vedelikku, mis tahab sealt vägisi plehku panna,” pajatas Kristjan.

Ei saa viilutada

Viru keskuses asuva Toidumaailma müüja Tiia sõnul on vahel mõni lihatoode olnud niivõrd vesine, et vajub laiali ja seda ei saa viilutada. “Oleme pidanud kauba tootjale tagastama,” kinnitas ta.

Rakvere lihakombinaadi tootearendaja Kristel Tõnisson ütles, et tööstuslikult tehakse sinki nii: paljude nõeltega singisoolamispritsiga pritsitakse singilihasse soolvesi, mis koosneb põhiliselt veest, soolast, maitse- ja lisaainetest. Maitse ühtlustamiseks “masseeritakse” sinki keerlevate tünnide moodi trumlites.

Ahjus suitsutamine ja auruga keetmine vähendab singi kaalu vee arvel 10–20 protsenti. Toote etiketile lihasisaldust arvutades on arvestatud ka tootes sisalduvat vett. Puhta tailiha kogus tootes on esitatud liha protsendina.

Täissuitsuvorstid kaotavad aga nii palju niiskust, et märgitav lihasisaldus näidatakse 100 grammi toote valmistamiseks kulunud lihana, mida on tunduvalt rohkem kui toodet ennast. Näiteks on 100 grammi toote valmistamiseks kasutatud 118 grammi liha. “Lihatoodetele vee lisamise põhiline eesmärk on nende mahlasuse ja maitseomaduste parandamine,” kinnitas Tõnisson. Ta lisas, et toiduaine veesisaldus ei kajasta toote omadusi – näiteks on kapsa veesisaldus 92 protsenti ja ta on tahke, piima veesisaldus 88 protsenti ja ta on vedel. Lihaskude sisaldab vett keskmiselt 75 protsenti.

Nii sinkide kui ka keeduvorstide niiskusesisaldus jääb üldjuhul väiksemaks, kui seda oli lihas endas.

Tõnissoni sõnul on nende toodete veesisaldust seega valmistamise käigus pigem vähendatud, kui vett juurde lisatud. “Loomulikult on oht vee lisamisega liiale minna – sel juhul jääb osa tootes olevat vett lihavalguga sidumata ja jookseb välja. Või tundub sink süües vesine. Tähtis on leida õige tasakaal – vett tuleb tootele lisada parasjagu nii palju, et sink oleks hea ja mahlane, ja nii vähe, et ei tunduks vesine,” ütles Tõnisson.

Kui palju toode ikkagi soolvett sisaldab, on kirjas retseptis, kuid retseptid on tootmissaladus. Seegi, kas sinki lisatakse termilisest kaost rohkem või vähem soolvett, sõltub konkreetsest retseptist.

Talumees tohib vaid endale toota

•• Talumajapidamises tehtud vorsti-sinki ei tohigi turul müüa.

•• Talunik võib oma talus vorsti teha, aga mitte müügiks. Müügisoovi korral peab tootmine olema tunnustatud nagu iga teinegi lihatööstus ning vastama etteantud nõuetele.

•• Turul ehk jaekaubanduses müüdavaid tooteid kontrollib tervisekaitseinspektsioon.

•• Kui tervisekaitseinspektsioon tooteid kontrollib ja tekib kahtlus, et toode ei vasta nõuetele, või on tulnud kaebus, antakse see info edasi veterinaar- ja toiduametile (VTA).

•• VTA uurib tootja nõuetelevastavust ehk kas amet on ettevõtet tunnustanud.

•• ”Kui firma pole tunnustatud, on tegemist seaduserikkumisega ning meie peatame sellise tegevuse,” selgitas VTA pressiesindaja Kristina Samra.

•• Kui on tegemist juba otseselt tarbija petmisega, näiteks tootele kaalu lisamisega, siis kuulub selle uurimine juba tarbijakaitse pädevusse.

•• Tarbijakaitseametisse ega ka tervisekaitseinspektsiooni pole seni vesise singi või vorsti kohta jõudnud ühtegi kaebust.