Milton Friedman 1912-2006: väike mees suurte ideedega

Milton Friedmanil, kasvu poolest väiksel mehel, olid suured ideed. Tema suurus ei seisnenud üksnes originaalsetes mõtetes, vaid julguses oluline selgelt välja öelda. Tema arusaamad majanduspoliitikast on leidnud rakendust Eestist Tsˇiilini.

Friedmani ideed käisid muugi kui majanduskorralduse kohta. Isikuvabaduste eest seismine võttis vähemalt sama suure, kui mitte suurema osa tema ajast. Ta propageeris vabatahtlikku armeeteenistust, narkootikumide legaliseerimist ja suuremat konkurentsi koolide vahel.

Poliitikute poolt pisteliselt rakendatud ideed on siiski vaid väike osa Friedmani pärandist – ta oli ennekõike tunnustatud majandusteadlane. Juba 1951. aastal sai ta John Clark Batesi medali, mida peetakse majandusteadlaste seas vähemalt võrdväärseks Nobeli majanduspreemiaga. 1976. aastal sai Friedman Nobeli majanduspreemia tarbimise, rahapoliitika ajaloo ja teooria ning stabiliseerimispoliitika analüüsi eest.

Friedmani ideed on teadusliku kõrgpilotaaži tulem. Ta lähtub arusaamast, et ökonoomikal on sotsiaalteaduste seas sama tähtis osa nagu füüsikal täppisteaduste seas. Tõestuseks on tema 1953. aasta raamat “Essays in Positive Economics”, mida peab lugema iga endast lugupidav teadlane.

Samas raamatus seab Friedman küsimärgi alla ka tuntuima Eestist pärit majandusteadlase Ragnar Nurkse väited ja näited. Nurkse avaldas Rahvaste Liiga majandusteadlasena 1944. aastal raamatu “International Currency Experience”, kus kirjutas, et ujuvad valuutakursid soodustasid kahe ilmasõja vahelisel ajal spekuleerimist, mis destabiliseeris maailma majandust. Friedman väitis, et spekulatsioon oli tegelikult stabiliseeriva iseloomuga.

1944. aastal loodud Bretton Woodsi süsteem – dollari fikseerimine kulla suhtes ja teiste valuutade sidumine dollariga – baseerus teise suure majandusteadlase Keynesi ideedel. Bretton Woodsi süsteemi lagunemine 1970-ndatel ja suuremate valuutade kursside “ujuma” laskmine tõi esile Friedmani ideed.

Friedmani teosed “A Theory of Consumption Function” ja “A Monetary History of United States, 1867–1960” (koos Anna D. Schwartziga) panid aluse rahapakkumise monetaristlikele teooriatele. Erinevalt keinslastest, kelle jaoks rahapoliitikal on mitu eesmärki, peavad monetaristid rahapoliitika peamiseks ülesandeks hindade stabiilsuse (madala inflatsiooni) tagamist.

Demokraadist president Jimmy Carter nimetas monetarist Paul Volckeri  USA Föderaalreservi esimeheks 1979. aastal. Pärast seda keskpanga iseseisvus suurenes ja kiusatused vähenesid.

Ent aja jooksul suurenes Friedmani arusaam keskpanga poliitika piiratusest. 2001. aastal Chicago Sun-Tribune´ile antud intervjuus pakkus Friedman välja idee, et föderaalreserv tuleks asendada arvutiga.

Friedmani ettepanek asendada tema töö arvutiga ei seganud föderaalreservi pikaajalist juhti Alan Greenspani ütlemast: “Väga vähestel inimestel põlvkonna jooksul on ideed, mis on piisavalt originaalsed, et muuta  oluliselt tsivilisatsiooni suunda. Milton on üks neist väga vähestest inimestest.”