Mida küll teha, et tööandjad tööotsijatest lugu peaks?
Ma ei ole küll täpset arvestust pidanud, aga aastaga olen saatnud umbes viiskümmend CV-d ja kakskümmend korda on mind vestlusele kutsutud.
Naljaga pooleks võin öelda, et minu hobiks on tööintervjuudel käimine. Sellest võib lausa hasarti minna ja sõltuvusse jääda. Mul on vedanud, et olen üldse teise vooru edasi pääsenud ja et mind üldse on vestlusele kutsutud. Sest ükskõik kui tark, ilus või osav sa ka pole, leiavad potentsiaalsed tööandjad ikka mõne miinuse, mille poolest sa neile ei sobi. Kõige kurvem on selle asja juures see, et tööotsijale ei suvatse ju keegi teada anda, millised on tema miinused. Seega jätkab ta teadmatuses ja lootusrikkalt otsinguid, mis suure tõenäosusega õige pea jälle ummikusse jooksevad.
Vastuseta CV-d
Palju kive läheb küll nende ettevõtete kapsaaeda, kelle jaoks sobiva ametikoha täitmiseks konkursi väljakuulutamine lõpeb hetkel, mil üks või paar sobivat kandidaati on leitud. Mina ei taha sellega nõustuda. Kas ei võiks olla mõnd seadust, reeglit või normi, mis reguleeriks konkursside läbiviimist ja oleks mõeldud abiks tööotsijatele ning samas ka nende kaitseks. On küll olemas “kirjutamata seadus” ehk etiketinorm, mille kohaselt lugu tuleb pidada ka nendest kandidaatidest, kes ei osutunud valituks, ja anda neile tagasisidet.
Kuid nii kurb kui see ka pole, on ettevõtteid, kes suvatsevad seda teha, väga vähe. Isegi kui kandidaate on sadu, ei tohiks need sada hiireklikki kellelgi konti murda. Samas aitaks see neil õnnetuil tööotsijail, kes ei osutunud valituks, pakkumist unustada ja edasi liikuda. Mitte jääda teadmatuses ootama ja asjatult lootma. Aga ilmselt ei saa ükski tööandja sellest aru enne, kui ise tööotsija rolli satub.
Kui seda on tõesti palju palutud, et kõigile kandidaatidele saadetaks vastus, siis vähemalt neile peaks teada andma, kes on läbinud teise vooru ehk käinud intervjuul. Et vestlusele tavaliselt üle kümne kandidaadi ju ei kutsuta, siis minu ettepanek oleks, et neile kümnele teise vooru läbijale võiks eitava vastuse korral anda tagasisidet selle kohta, miks nad valituks ei osutunud. Sellest oleks väga palju abi.
On kuidagi väga alandav, et ma ise pean helistama ja nuruma infot selle kohta, mis mul viga on, et mind ei valitud. Ja ma leian, et kõik kandidaadid on väärt nii palju lugupidamist, et nendele vastata, isegi kui see vastus pole see, mida nad ehk südames lootsid.
 |
  |
 |
