Laisad töötud

Mõni lehekülg edasi kurdab kaupmees ja toiduainetööstur Oleg Gross, et tööturul on kummaline olukord: endiselt pole kedagi tööle võtta. Grossi palgal on tuhatkond töötajat ja ta teab, mida räägib.

Tema hinnangul on Eestis töötuid tegelikult 150 000–200 000 kandis. Registreeritud töötuse määr on umbes 12 protsenti, kuid Grossi arvamust toetab statistikaamet, kelle viimane tööjõu-uuring teatab: esimeses kvartalis oli Eestis töötuid 19,8 protsenti ehk 137 000. Eks tõde ole kuskil vahepeal.

Ent Gross on hoopis karmim ja väidab, et riik teeb töötute liigse abistamisega neile hoopis karuteene. Inimene võtab muudkui abiraha ja kui uus tööpakkumine on nõrgem, siis ei lähegi tööle. Niimoodi istub ta kodus ja lihtsalt võõrdub tööst, tööharjumus kaob. Hiljuti tegi üks ajakirjanik kuskil reportaaži, läks töötute keskele ja küsis, kui suur peaks palk olema, et nad uuesti tööle läheksid. Töötute valdav vastus oli, et alates 20 000 kroonist. Muidu pole mõtet, elu on niigi mõnus. See on veidi vildakas suhtumine. Ja statistika ütleb samal ajal, et üle kolmandiku töötuid on olnud tööta aasta või kauem.

Gross räägib veel, et kõigest hoolimata ei ole spetsialiste endiselt leida. See tähendab, et palgasurve pole justkui kuhugi kadunud. Olukord on täpselt sama kui 2007. aastal. See, et riik ei peaks töötut üldse aitama, on sotsiaalset rühti taotlevas riigis ehk äärmuslik. Kes siis veel peaks aitama, kui mitte maksu koguv riik? Tõsi on aga, et toetuse eesmärk ei peaks olema inimest tööst võõrutada, vaid aidata tal šokist toibuda ja uuesti tööturule tagasi tõugata.

Jalgu lõpuks ehk alla ajav Läti on Eestist omakorda umbes pool aastat maas, selgub samuti sellest Ärilehe numbrist. Seal on töötuid viimaste andmete järgi koguni üle 22 protsendi.