Kristjan Hänni: Eesti konkurentsivõime ei ole ainult valik devalveerimise ja palkade langetamise vahel

Üleskutsed Eesti konkurentsivõime tõstmiseks taanduvad liiga paljudel juhtudel ainult neile kahele variandile: devalveerime või langetame palku? Mitmete majandussektorite jaoks võib see olla ellujäämiseks lühemas perspektiivis vajalik, kuid kas küsimus on pikaajalise konkurentsivõime tõstmise kontekstis üldse nii oluline?

Miks maailma kõige kõrgema konkurentsivõimega majandused ( vaata näiteks seda tabelit) on juhtumisi need, kus on ka kõrgeimad palgad ja elustandard ja miks enamikus nimekirja tipus olevatest riikidest on valuutad pigem olnud tugevad (Rootsi ja Suurbritannia on hetkel küll erandlikud)?

Miks on hoolimata pidurdamatust rahvusvaluuta devalveerumisest konkurentsivõime edetabeli eelviimases riigis Zimbabwes 94% tööpuudus ja investorid sellest hoolimata ei torma sinna tootmist üle viima? Vahe riikide vahel tuleneb suuresti riikide finantsstabiilsusest (sellele võib muidugi viimasel ajal mõningase kõhklusega vaadata), tööjõu kvaliteedist ja ka näiteks innovatsioonile ja tervishoiule kulutatavast.

Aasias devalveeriti ennast odavamaks
Aasia kriis, mida kohalikud nimetavad ka „IMF-i kriisiks“, oli tagantjäreletarkusena suures osas põhjustatud investorite karjakäitumisest. Poleks seda (pluss valuutade kaitsmiseks IMF-i poolt peale surutud järsku intressitõusu) olnud, oleks ka paljud sealsed valuutad ehk paremini püsinud ja inimeste mõnes muus valuutas väljendatud jõukus poleks sellist kollapsit läbi teinud. Tänu sellele kriisile muutus eksport sellest regioonist taas odavamaks. Kõik teised riigid, kes selle odavnenud ekspordiga konkureerisid, pidid samuti midagi ette võtma, et tootmist mingil moel odavamaks muuta.

Praegune Kesk- ja Ida-Euroopa kriis viib ehk sama kordumiseni. Siin millegi rahvusvaheliselt konkureeriva tootmine muutub odavamaks kas devalveerumiste või palkade alandamiste tulemusena. Tootjad, kes siinsetega konkureerivad, peavad midagi ette võtma oma konkurentsivõime tõstmiseks. Sestap kuuleme praegu kõikvõimalikest Aasia riikidest nende murest (veelgi konkurentsivõimelisema) Kesk- ja Ida-Euroopa pärast.

Muretsemine ameeriklaste pärast on rumalus
Ring algab uuesti, pikaajaliselt mureallikaks olnud ja nüüd alla 5% kahanenud USA kaubandusdefitsiit kahaneb mitte selle tõttu, et ameeriklastel õnnestuks midagi eriti muule maailmale rohkem müüa vaid seetõttu, et kõik teised on pandud olukorda, kus peavad enda toodetut, enda kaevandatut, enda maa seest pumbatut ameeriklastele jälle odavamalt müüma.

Need teised on kollektiivselt nõus jätkuvalt USA valitsuse võlga ostma, leppides isegi viletsama tootlusega. Dollar püsib hoolimata järsult kasvavast eelarvedefitsiidist (2009 ca 12% GDP-st) tugevana. Kogu maailma „mure Ameerika pärast“ on lollus. Muretseme meie siin ikka asjade pärast, mida me siin saame muuta. Ja krooni kurss ei ole üks neist asjadest, mille allavett laskmisest meile pikaajaliselt kasu oleks, soovitagu Krugman/Maailmapank/IMF meile mida iganes. Arukas inimene ei saa kuidagi välistada, et keegi talle midagi soovitades enda huvisid silmas ei pea. Tuleviku võti on tooted ja teenused, mille hinda me saame kuigivõrd ise kujundada.


IMF jaoks on kriis nagu issanda õnnistus
Kesk- ja Ida-Euroopa kriisi saavad vandenõuteoreetikud vabalt vaadelda Venemaale ja teistele toorainet eksportivatele riikide taltsutamiseks Läänemaailma finatseerijate kraanide kinnikeeramise õilsa ürituse protsessi kaaskannatajana. Kuid see piirkond on juba pangandussüsteemi kaudu sedavõrd integreeritud Läänega, et saab tõenäoliselt enamjaolt lõpuks kuidagi ära päästetud. Euroala kaubandus Kesk- ja Ida-Euroopaga näitab aastas umbes 50 miljardit eurot ülejääki ja nende turgude püsimajäämine on oluline mitte ainult siin tegutsevatele pankadele, vaid kõigile Lääne-Euroopa eksportööridele. Üsna keeruline on müüa nende toodetut inimestele, kellel asjad juba olemas ja ilma krediidivõimalusteta ning tööta siinsed inimesed neid nii palju osta ei saaks.

Kui Lääne-Euroopa pangad siia laenamisega ei jätkaks ja üritaksid regioonist kiiresti raha välja tõmmata oleks see võimalus nende enda jaoks tõsisemate riskistsenaariumite käivitamiseks. Kui eeldada, et neil on aru peas, siis nad seda ei tee. Lisaks on nii Euroopa Liit, Maailmapank ja IMF suure tõenäosusega valmis tühimikku täitma ja hättasattunud riike krediteerima. IMF-i jaoks on praegune kriis mõnes mõttes nagu issanda õnnistus, kuna juba aastaid üsna tegevuseta vegeteerinud organisatsioon saab ennast taas tegusana näidata ja endale selleks lisaraha kaubelda.