Klient võitis Eesti Telefoni

AS-i Eesti Telefon Tallinna Telefonivõrk saatis mulle 19.09.1995 adressaadita teatise, milles informeeris, et maksustab kõned minutitariifiga alates 1. septembrist 1995.

Vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse määrusele Nr 408 (21. dets. 1993) "Hindade reguleerimise korra kohta" lisa punktile 13 tuleb hindade muutumisest kliendile ette teatada. Läkitasin koheselt Eesti Telefonile vastavasisulise märgukirja, kuid Tallinna Telefonivõrgu eraklientuuri talituse direktor Hindrek Heiter keeldus ebakohta kõrvaldamast.

Ei jätnud rahule

Seejärel pöördusin ma kaebusega Riigi Tarbijakaitseameti poole. Et Eesti Telefon rikkus eelpool nimetatud määrust Nr 408, siis Riigi Tarbijakaitseamet, toetudes Eesti Vabariigi Tarbijakaitseseaduse § 17 lg 1 punktile 3, karistas Eesti Telefoni 3000-kroonise rahatrahviga ning tegi ettekirjutuse hakata minu kõnesid maksustama alates 1. oktoobrist 1995.

Sellest hoolimata esitas Tallinna Telefonivõrk 10. nov 1995 mulle ultimaatumi, et olgu 8 krooni ja 40-sendine "võlg" tasutud või muidu lülitatakse minu telefon välja. Et ma ei himustanud telefoni uuesti sisselülitamise eest liitumismaksu tasuda, siis maksin "võla" ära.

Toetudes EV Tarbijakaitseseaduse § 4 lg 5, § 7 lg 15 ja § 20 lg 1 nõudsin Eesti Telefonilt oma raha tagasi ja lisaks veel moraalse kahju hüvitamist. Hindrek Heiter väitis oma kirjalikus vastuses, et Eesti Telefon pole mulle ENSV Tsiviilkoodeksi § 448 järgi materiaalset kahju tekitanud. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas vabastab ENSV TsK § 448 Eesti Telefoni mulle tekitatud materiaalse kahju hüvitamisest? Võib-olla lõike 1 viimased sõnad:

"... välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud." (ENSV üNP 1986. aasta 17. juuni seadluse redaktsioon).

Riigiameti nõutus

22.01.96 teatasin Riigi Tarbijakaitseametile Eesti Telefoni allumatusest Eesti Vabariigi seadustele ja tarbijakaitseameti ettekirjutustele. Hr Kõre tarbijakaitseametist ütles, et sama õigusrikkumise eest ta Eesti Telefonile teistkordselt trahvi ei tee, olgugi et tarbijakaitseseaduse § 15 lg 1 p 1 ja p 3 järgi on riikliku tarbijakaitsega tegeleva ameti ametiisikul õigus teha ettekirjutus, lõpetada õiguserikkumine ja taastada esialgne olukord ning nõuda avalikku vabandamist tarbija ees.

Ameti peadirektori asetäitja Enn-Toivo Annuk soovitas pöörduda Tallinna Linnakohtu poole hagiga. Et tarbijakaitseseaduse § 12 lg 1 p 3 ja lg 3 järgi on Riigi Tarbijakaitseameti õiguseks ja kohustuseks tarbija õiguste ja huvide kaitsmine kohtus, siis pärisin uudishimulikult, et kas tarbijakaitseamet kannab kohtukulud. (Muide, neile, kes veel ei tea, ütlen, et 19.05.1993.a vastu võetud Eesti Vabariigi Tsiviilkohtupidamise seadustiku 8. peatükis ära toodud kohtukulude nomenklatuur on ära mahtunud kõigest 6-le leheküljele: §§ 44..62.) Annuki sõnade kohaselt on tarbijakaitseameti kohustuseks kohtus ametlikult asja ajada vaid siis, kui tarbijat tuleb kaitsta elule, tervisele ja keskkonnale ohtliku kauba või teenuse eest. Seda seisukohta tarbijakaitseseadus küll ei kinnita. Enn-Toivo Annuk teatas mulle, et tarbijakaitseametil on tähtsamaidki küsimusi lahendada kui minu 8 krooni ja 40 senti.

"Ameti ruumides on tegemist ülekütmisega (radiaatorid on liiga kuumad) ja tuleb aknaid lahti hoida. See on praegu olulisem!"

ANDRI IVIN