KINNISVARA & EHITUS: Aherainemäed võivad leevendada ehitusmaavarade puudust

 Karjäärist või ka maa alt kaevandatud põlevkivist eraldatud jääki on siiani peamiselt ladestatud aherainemägedesse. Purustatud aherainet kasutatakse ehitustel täitematerjaliks ja aherainest valmistatud killustikku ehitusmaterjaliks.   

Miljoneid tonne aherainet

Mägedesse on kuhjatud sadu miljoneid tonne eri kvaliteediga aherainet. Põlevkivi kaevandamise juures (u 15 mln tonni aastas) tekib ligi 6 miljonit tonni aherainet. Siiski ei laiene aheraine prügilad enam samas suurusjärgus, sest veidi üle 20% aherainest läheb juba taaskasutusse. Näiteks on kohaliku nimetusega “poroda” leidnud juba aastaid kasutust kohalike teede ehitusel, vähesel määral ka ehituste aluseks täitematerjaliks ja maastike kujundamiseks.

Ehitusbuumiga kaasnenud hüppeline vajadus killustiku ning lihtsa täitematerjali järele (arvestades ka ressursi- ja ladestamise saastetasusid) on tublisti suurendanud huvi seni ladestatud materjali vastu. Mitu aherainetöötlejat – neist suuremad on Eesti Põlevkivi grupi ettevõtted – pakuvad kvaliteeditunnistusega, standardile vastavat eri fraktsioonis killustikku, millest osa sobib kasutada ka betoonis.

Ajal, mil eriti mitmes suures Harjumaa lubjakivikarjääris hakkavad varud ammenduma (Väo, Harku) ja uute karjääride avamine kohtab väga tugevat vastuseisu, on aheraine märgatavalt laiem kasutamine kahtlemata mõistlik.

Probleemid, mis on takistanud aheraine laiemat kasutamist nt killustiku saamiseks, on seotud nii kvaliteetsema materjali tootmisega (osalt valikkaevandamine, peamiselt purustamine ja fraktsioonidesse sõelumine jms) kui ka logistikaga, sest näiteks suurima tarbimisega Harjumaa jääb Ida-Virust kaugele – eriti autovedude jaoks.

Alternatiiviks oleks kindlasti raudtee. Just Eesti-sisene mineraalsete ehitusmaterjalide vedu võiks olla Eesti Raudtee lisategevus. See eeldaks peale- ja mahalaadimiskohtades märgatavaid laiendusi, kuid samal ajal vähendaksid raudteeveod vajadust uute paekarjääride rajamise järele ja säästaksid Virumaad väärtusliku materjali ladestamisest.

Kahtlemata ei asenda aheraine ja sellest toodetud killustik kõigis ehituskonstruktsioonides täielikult paremast ehituskivist toodetud killustikku, sest põlevkiviga kaasa tulev materjal ei vasta kaugeltki kõigile ehitusmaterjalile esitatavatele nõuetele. Seega on uute karjääride avamine vähemalt osalt paratamatu: kvaliteedilt ei ole Eestis midagi vastu panna Lasnamäe lademe paele Harjumaal.

Nõudlikes konstruktsioonides on kõrge kvaliteediga materjali kasutamine möödapääsmatu, kuid üsna olulises mahus on võimalik kasutada ka aherainest toodetud killustikku.

Aheraine taaskasutusse!

Ette on näha põlevkivi rikastusjääkide senisest olulisemat väärtustamist (fraktsioonimist, s.o purustamist-sõelumist) ja müüki. Aherainest valmistatava killustiku kvaliteetsemat osa võib kasutada ka betooni tootmisel. 2005. a taaskasutati 22% (1,3 mln tonni) aherainet.

Põlevkivi aherainet ja/või sellest valmistatud killustikku turustavad nii Eesti Põlevkivi ettevõtted kui ka Ahtme Killustik, Floscosa ja Kiviõli Keemiatööstus. Rajamisel on mitu killustikutootmiskompleksi. Killustikutonni hind on Eesti Põlevkivi tootmiskohas u 60 krooni. Sellele lisandub veokulu.

Kui vaadata kavandatavat Tallinna-Tartu maanteed uue neljarajalise teena, millest Koselt Annani saab uus tee, mis läheb ka läbi metsade ja soode, siis kõik see vajab tohutus koguses materjali. Just selle ja ka muude suurte tee-ehitusobjektide kavandamisel ei saa tulevikku vaadata enam nagu seni, et võtame pae Tallinna külje alt ja liiva-kruusa ehitatava tee kõrvalt viimastest oosidest-mõhnadest. Pigem tuleb esmalt vaadata, kui palju aherainet saab kulusid minimeerides kohale tuua raudteed mööda ja muul viisil.

Maanteeameti andmeil on võimalik põlevkivi aherainet teede ehitamisel kasutada pärast seda, kui sellest on eemaldatud põlevkivi, ja tingimusel, et sellest valmistatud killustiku klass oleks kas III või IV. Kuna aheraine kvaliteet on madal ja kõigub kihtide ja kaevanduste kaupa, on kindlasti oluline leida lahendused, kuidas madalama kvaliteediga materjalide kasutamist siiski laiendada, kasutades eri tugevdus- ja sideaineid – olgu selleks kas või põlevkivituhk või tsemendi klinkritolm jms.

Soomes on mineraalsete tööstusjäätmete kasutamise programm näidanud, et uurimistulemusi ja tehnoloogiate võimalusi kasutades on eriti teedeehituses suudetud kasutada jäätmeid, mis selleks esmapilgul tundusid täiesti sobimatud – kusjuures teede kvaliteet on kohati isegi parem, kui varem saavutati.

Kuna lihtsad aheraine kasutamise katsed ei ole teedeehituses andnud häid tulemusi, on teedeehitajad üsna skeptilised. Kuid sageli ei ole küsimus siiski mitte materjalis, vaid ikka tehnoloogias.

Kommentaar

Enno Rebane

Eesti ehitusmaterjalide tootjate liit

Eesti Põlevkivi on juba aastaid tootnud põlevkivi rikastamisel tekkivatest jäätmetest paekivikillustikku. Sellise materjali kasutamine on väga positiivne. Uute keskkonnatasudega soodustatakse seda tegevust veelgi.

Samal ajal on äärmiselt ohtlik arvamus, et jäätmetest toodetud killustikust “saab teha ükskõik mida” (Aleksandr Tultsˇinski tsitaat 28.12.2007 Ärilehest). Tegemist on siiski põlevkiviga nii-öelda kokku kasvanud materjaliga ja seetõttu pole mitmed selle materjali omadused võrreldavad paekivikarjäärist saadava kvaliteetse kivi omadustega. Eriti oluline on see, et jäätmetest toodetava killustiku omadused ei pruugi stabiilselt olla ühesugused, vaid võivad muutuda vastavalt ala suurusele, kust see materjal on kogutud.

Igal materjalil on oma kasutusala, mille peab määrama projekteerija, arvestades vastavaid nõudeid ja ka majanduslikku mõõdet. Aherainekillustiku kasutussobivuses ei saa veenduda ilma põhjalike uuringuteta, sest seda materjali võib võrrelda taaskasutatava killustikuga, mille kohta koostatavad Euroopa standardid pole veel valmis. Sama oluline kui kvaliteetkillustiku raiskamise vältimine on ka aherainekillustiku kasutamine sellistes kohtades, kus see ei kujune ohtlikuks elule ja varale.

Senised aheraine kasutamisest kõnelevad artiklid on ühekülgsed selles mõttes, et räägivad aherainekillustiku suurest tootmismahust ja odavast hinnast, kuid jätavad kõrvale või pööravad vähe tähelepanu selle materjali kasutamise probleemidele. Eesti teadlased on juhtinud tähelepanu ohtudele, mis kaasnevad aherainekillustiku kasutamisega betoonis.

Aherainekillustiku tõendatud kasutusvõimaluste uurimine vajab riigi tõsist toetust. Selge uuringuvajadus on olemas ka paekivikarjääridest pärit killustiku kohta. Praegu väidetakse mõnel pool, et tuleb kasutada ainult graniitkillustikku, ning mõnel pool, et aherainekillustik sobib igal pool kasutamiseks.

Looduslike ehitusmaterjalidega peaks kindlasti tegelema ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et anda sellele majanduslikku mõõdet ja tuua esile ka riigi arenguhuvid. Majanduslik mõõde on äärmiselt oluline – ega asjata ürita kõik riigid kasutada oma olemasolevaid looduslikke ehitusmaterjale.

Aherainekillustiku, nagu ka igasuguste jäätmete kasutamine on äärmiselt positiivne. Kuid selle tegevuse juures ei tohi unustada nõuetele vastavuse vajadust. Just riigi esindajad saaksid siin toetada jäätmete õigustatud kasutuselevõttu – unustamata, et jäätmed pole lahendus kõigele ja kõiges, vaid lahendamist vajavad ka kvaliteetsema materjaliga seotud probleemid.