Kelle makse ikkagi tuleks tõsta, et töövõimetud ära elaks?

Eile Eesti Päevalehes avalikustatud sotsiaalministeeriumi töödokumendid, mis käsitlesid kasvavaid töövõimetushüvitiste koormusi riigieelarvele, mängisid mõttega suunata need ministeeriumi alt töötukassale. Püüdes seda skeemi läbi mängida ja eeldades, et kulude katmine peaks olema siiski töötajate ja tööandjate mure, tähendaks see keskmise palga saajale iga kuu 15-eurost lisakulutust. Nimelt tõstaks säärane variant (ilma lisanduvate vahenditeta riigieelarvest) töötuskindlustusmakse praeguselt 4,2 protsendilt 6,9-le.

Selline läbimängimine on kahtlemata teoreetiline, sest tegemist oli vaid ühe võimaliku stsenaariumiga ministeeriumi töömaterjalis, kuid viitab põhimõttelisele vastuolule: kellegi arvel peab kulud katma, kuid Reformierakonna ja IRL-i valitsus on tööjõukulusid masuajal niigi kergitanud. Nüüd tuleb leida kate hüvitistele, mis liiguvad aina tõusutrendis – kui 2011. aastal kulus töövõimetushüvitistele 189 miljonit eurot, siis töödokumendis ennustatakse selle summa kasvu lausa kolmandiku võrra, 267 miljonile eurole aastaks 2015. See olnuks Eesti kroonides 4,2 miljardit.

Ettevõtjad aga pelgavadki, et rahandusministeerium püüab seda maksutõusu lükata töötukassa kaela. Näiteks praegune patiseis töötukassa nõukogus on seisnud selle taga, et ettevõtjate ja ametiühingute hinnangul võinuks tänavu olla töötuskindlustusmäär hoopis kolm protsenti (mis olnuks ka arvutuste järgi võimalik), mitte 4,2. Valitsus aga oli sellele vastu ja kinnitas praegused määrad. Päev pärast valitsuse otsust tegi tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi ETV hommikuprogrammis üpris ettenägeliku avalduse: „Kindlasti hakatakse seda raha kasutama teistel eesmärkidel.”

Võimalust on kaalutud

Nüüd tuleb välja, et seda võimalust on täiesti kaalutud. See, kuidas plaanitakse töövõimetuid tagasi tööturule utsitada, on üks oluline teema, selle finantseerimine aga teine. Töömaterjalist saab lugeda, et kui anda töövõimetushüvitised sotsiaalkindlustus­ameti ja haigekassa käest töötukassa kätte, kaoks riikliku pensioni defitsiit ja haigekassal tekiks vaba raha. Seega parim variant, kuidas lahendada mitu probleemi korraga.

Varjatud ja otsene maksutõus on kahtlemata olnud Eesti elanikele ja ettevõtjatele viimastel aastatel probleemiks. Ettevõtjate liidu juhataja Tarmo Kriis nendib, et retoorikast hoolimata on tegelikult Andrus Ansipi kaks valitsust tõstnud maksukoormust kõige rohkem, mis on otseselt kahjustanud Eesti ettevõtete konkurentsivõimet. Otseseks maksutõusuks saab pidada käibemaksu tõusu masuajal ja vajadust tõsta kaks korda veel töötuskindlustusmaksu, kaudseteks kõiksuguseid aktsiisitõuse.

IRL-i parlamendifraktsiooni liige, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna ütles eile, et IRL-il on olnud seisukoht, et kindlasti tuleb järgmisel aastal töötuskindlustusmakset alandada ja üldiselt liikuda selle poole, et tööjõumaksud jõuaksid tagasi masueelsele tasemele. Ministeeriumisiseseid plaane ta kommenteerida ei osanud, kuid nentis, et eesmärgid on talle tuttavad. „Oleme pikalt arutanud, kuidas osaliselt töövõimetuid inimesi tagasi tööturule tuua,” selgitas ta. Tsahkna kinnitas, et võtab töövõimetute teema kindlasti üles riigikogu sotsiaalkomisjonis, kutsudes kindlasti aru andma ka ministeeriumi esindajad.

Tsahkna sõnul tuleb selle finantseerimise puhul arutada mitut varianti, arvestades soovi maksukoormust mitte tõsta. Üks nendest võimalikest variantidest, ühe kindlustusliigi lisamine, on olnud tegelikult laual juba kümme aastat tagasi, kuid osapooled ei jõudnud siis omavahel kokkuleppele.

Pole mõistlik

Opositsioonilise sotsiaaldemokraatide fraktsiooni aseesimees Eiki Nestor selgitas, et igasugune reform, mille eesmärk on eelkõige kulude kokkuhoid, ei ole mõistlik. „Tegelikult on tänane süsteem loogiline, sest töövõimetus võib olla seotud täiesti erinevate riskidega,” ütles ta. „Omal ajal jäi loomata üks oluline kindlustusliik – töövõimetus- ja kutsehaiguskindlustus –, mille tõttu kannatab praegu riiklik pensionisüsteem ja töövõimetuspensionid sealhulgas.”

Nestori hinnangul võiks sellise kindlustussüsteemi luua sarnaselt töötukassaga avalik-õiguslikuna, kus teevad otsuseid kolm osalist: kindlustajad, tööandjad ja riik. „See tähendaks, et kopsupõletikuga töövõimetu saab toetuda haigekassale, töötu töötukassale ja elukutseline baleriin, kes pensionieani ju ei tööta baleriinina, töövõimetuskindlustusele,” rääkis ta.

KOMMENTAAR:

Ettevõtjatega ei arutatud
Meile on see üllatuslik, et me kuuleme selliseid asju ajakirjanduse kaudu, sest ettevõtjatega ei ole seda teemat isegi arutatud. Eeldan, et töötuskindlustusmakse tariif on sotsiaalministeeriumist tulnud
uudisega seotud: sellepärast töötuskindlustusmakset ei langetatudki, et neil olid plaanid, mida nad pole avalikustanud. Üsna tõenäoline on, et töötukassa reservidest, mis lähevad riigikassasse, hakatakse väljamakseid tegema II samba pensionifondi ja mujale.
Ja kui neid asju liidetakse ja ühe variandina tahetakse haigushüvitised tuua – nagu mina sealt välja lugesin – töötukassa alla, siis see, mis puudutab TÕKS-i (tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem – toim), siis selle rahaga kindlasti välja ei tule. Ja siis tõstetakse töötuskindlustusmakset, nii et 4,2 protsendist võib väga kergelt saada kuus protsenti.
Viimase kahe aasta maksutõusud on oluliselt kahandanud Eesti ettevõtjate konkurentsivõimet. Kõige sügavama jälje on see jätnud palgatõusule, sest kui kogu aeg tõstetakse makse, siis on selge, et palgakasv on peatunud.
Enn Veskimägi, Eesti tööandjate keskliidu volikogu esimees

Jalad-maast-lahti-mõte
Juba mitu aastat tagasi käisid Eestis hollandlased, kes tutvustasid oma süsteemi, kus väidetavalt on saavutatud suurt edu just aktiveerimisel, et inimene ei jääks oma haiguse või puudega koju istuma, vaid läheks jõukohasele tööle. Aga kui hakatakse ümberkorraldusi tegema, et rahalist kokkuhoidu saada, siis see ei kannata kriitikat.
Kui vaatame seda, mis puudutab haiguslehti ehk ajutise töövõimetuse hüvitisi – näiteks kui inimene on kõrgvererõhktõve või jalaluumurruga pikalt kodus –, siis hakata otsima, kuidas teda osaajaga rakendada, tundub eluvõõra unistusena. Esmalt ei ela inimesed osa­ajaga töötades ära ja teiseks tähendab see tööandjale üsna suuri väljakutseid töökorralduse muutmisel ning seda ei taheta teha. Tunduvalt lihtsam on võtta inimene täiskoormusega tööle kui jagada ühte kohta kahe-kolme inimese vahel. See on praegu üks peamisi takistusi. See, et poolhaige inimese puhul hakatakse otsima, kas tööandja saaks talle midagi muud teha anda, on minu jaoks väga jalad-maast-lahti-mõte.
Aga mis puudutab muid soove vähendada riigi pensionikindlustuse koormust ja lükata need asjad osaliselt või täielikult töötukassa rahastamisele, siis need on kindlasti asjad, millega me nõus ei ole.
Harri Taliga, Eesti ametiühingute keskliidu juht

Süsteem pole jätkusuutlik
Praxise hiljuti tehtud uuring näitas, et töövõimetuse korralduse süsteem ei ole praegusel kujul jätkusuutlik – seda nii sotsiaalses kui ka finantsilises mõttes. Viimase kümne aasta jooksul on töövõimetuspensionäride arv kahekordistunud ja kulud on kasvanud 180 miljoni euroni aastas. Töövõimetuspensionäride ja tööealiste elanike (20–64-aastased) arvu suhe oli Eestis 2011. aasta alguses 9,9 protsenti, mis on ligi kaks korda rohkem kui OECD riikides keskmiselt.
Eestis puuduvad laialdased tervisehäire varases faasis pakutavad rehabilitatsioonimeetmed. Lubades ajutisel töövõimetusel kujuneda püsivaks ja rakendades rehabilitatsiooni liiga hilja või liiga vähe, võib tervisehäirega isiku tööle tagasitoomine osutuda väga kulukaks.
Seega on probleemid sisulised ega puuduta ainult hüvitiste väljamaksmist – rahalisele hüvitamisele peavad lisanduma ka adekvaatsed teenused, mis aitavad inimesel tööturule tagasi tulla. Käimasoleva muudatuse eesmärkide seadmisel peab seda aspekti kindlasti silmas pidama.
Praegu meedias esineva info põhjal ei ole võimalik anda lõplikku hinnangut kavandatavale süsteemile.
Priit Kruus, poliitikauuringute keskuse Praxis tervisepoliitika analüütik