Indrek Neivelt: kümne aasta pärast hakkame jälle erastama
(5)
Järgmise suure kriisi põhjustab riikide poolne ülereageerimine, arvavad mõned majanduseksperdid.
Eelmisel nädalal toimunud majanduskonverentsil „Majandusmajakas“ filosofeeris Indrek Neivelt: „Vaadake praegust olukorda. Ettevõtted kuuluvad pankadele ja pangad kuuluvad riigile.“ Neivelt lisas muigamisi: „Kümne aasta pärast hakkame uuesti erastama, peaks juba mõtlema Erastamisagentuuri ellukutsumise peale.“
Selles suunas on on mõtted liikunud mujalgi. „Järgmine suur kriis, praeguse turupõhise ebaõnnestumise järel, tuleb riigi poolse ülereageerimise ja valitsuste vigade tõttu,“ ütles London School of Economics mõjukas professor Willem Buiter mõni aeg tagasi Hollandi sotsiaaldemokraatidele loengut pidades.
Buiter, kes ise Hollandi juurtega, karjääri teinud aga peamiselt Anglosaksi maades (tal on nii Briti kui USA kodakondsus) on oma sõnul poliitiline agnostik, ei parem- ega vasakpoolne. Hollandlastele peetud ettekande pealkirigi oli õpetlik „Globaalse finantskriisi õppetunnid sotsiaaldemokraatidele.“
Buiteri rääkis, et nüristav riigikapitalism ja liigne püüdlikus ühiskonna disainimisel võivad vabalt laduda vundamendi järgmiseks suureks ebaõnnestumiseks. See ei tähenda, et Buiter eitaks Reagani-Thatcheri mudeli, kus pangandus juhtroolis, kokkukukkumist.
"Kuidas on võimalik mõelda, et iseregulatsiooni põhjustatud vea korrigeeribiseregulatsioon ise. Öelda turule, et see parandaks turu põhjustatud vea," ütles Buiter "See on nähtamatu käe printsiibi viimine liiga kaugele. Kui nähtamatu käe tehtud viga saab üldse parandada, siis teeb seda riigi üpriski nähtav rusikas."
Buiter näeb, et globaalse finantskriisi puhul tuleb õppetunde otsida eelkõige kahest teemast - milline on riigi roll finantsüsteemis ja selle stabiilsuse tagamisel ning millised on avaliku ja erasektori ajendid regulatsioonide loomisel.
Buiter on üsna skeptiline (absoluutse) isereguleerimise suhtes. Ta viitab, et neis valdkondades, kus seda on tehtud (näiteks juristid ja arstid) on viimased ennast mugavalt isereguleerinud monopolisti rolli. Või kui natuke pealispinda kraapida, selgub et iseregulatsiooni selja taga seisab ikkagi kolmanda osapoole (riigi) regulatsiooniähvardus.
Kellel huvi Buiteri ettekannet ja konkreetseid ettepanekuid lugeda, saab seda teha siit.
 |
  |
 |
