Hugo Osula: transpordiühendus ainult kahe punkti vahel on naljanumber
Hugo Osula peab tagasilöökidest hoolimata seniajani oma äri absoluutseks prioriteediks tuua Tallinna ja Peterburi vahele euroopalik rong, mis sobiks kokku ka Venemaa raudteestandarditega. Kuid see liin saab töötada ainult koostöös bussiliinidega, sest rong üksi jääb bussidele konkurentsis alla. Selleks, et tagada eestlastele piisavalt häid ühendusi Euroopaga, peab Eesti riik hakkama Estonian Airile strateegiliselt tähtsate lennuliinide üleval pidamiseks juurde maksma. Paljude lennuühenduste kasumlik pidamine, mida lennufirmalt praegu nõutakse, pole väikeriigi lennufirmale võimalik, arvab Osula.
-Kui teatasite soovist kaasa lüüa reisirongiliikluses, siis mõjus see värskendavalt ja tiivustavalt. Miks te seda tegite?
Olen läbi aegade ettevõtjana investeerinud valdkondadesse, mida ise tunnen ja tean ning kuhu on õnnestunud kokku koguda andekad ja visiooniga inimesed. Reisirongi võtsime fookusesse, kuna nägime seal võimalusi arenemiseks ja kollektiivi üldiste võimete rakendamiseks. Meil on ka piisavalt logistilist kompetentsi ja kogemust, et kõige otstarbekamal moel ühendada logistilisse tervikusse erinevaid transpordiliike. Rongidega kaasneva opereerimise kompetentsi omandamine ei ole ühelegi tublile ettevõttele ületamatu raskus.
-Kuidas mõjutas teie plaane valitsuse otsus anda Eesti-sisene reisirongiliiklus riigifirmale?
See sundis meid plaane oluliselt korrigeerima, aga eks me teadsime ka, millega riskime. Omandatud kompetentsid saab külmutada ja planeeritud investeeringud edasi lükata. Tehtud analüütiline töö annab meile võimaluse nüüd palju peremini mõista, kuidas kommertsalustel toimiv bussiliinide turg reageerib erinevate reisirongi doteerimise stsenaariumide korral. Igal juhul saame oma tööd bussialal veelgi paremini teha.
-Buumi ajal püüdsid kõik teha kõike. Miks teie olete elus ja hea tervise juures, kui paljud lihtsalt haihtusid?
Enne buumi olid pankurid meie pidevad külalised, aga mitte bussivaldkonda ja ettevõtete majandusolukorda uurimas, vaid peamiselt laene ja liisinguid pakkumas. Meie üritasime samal ajal lahendusi leida kiiresti kasvavatele kuludele ja vähenevale reisijate arvule. Õnneks suutsime pankurite ahvatlevatele pakkumistele vastu seista.
Samal ajal tean isiklikult mitmeid tublisid ettevõtjaid-visionääre, kes pankurite poolt uimaseks räägiti. Uueks alguseks neil praegu enam jaksu pole.
Meie pikaajaline edu baseerub siiski sellel, et vastavalt keskkonnamuutustele, oleme edukalt suutnud korrigeerida ka oma ärimudelit. Hoiame fookuse kommertsalustel toimuvas sektoris ja investeerime ühise reisimise pikaajalisse kvaliteeti. Samuti peame oluliseks pakutavate teenuste emotsionaalset poolt.
Ühistransport peab olema nauditav kõigis oma elementides. Laias plaanis mõtlen selle all seda, et ühistranspordi kasutaja oleks uhke bussi, trammi või rongiga sõites ja propageerib seda ka teistele.
-Milles peitub selle jutu sisu?
Tänapäeval ei saa pakkuda kitsast teenust nagu näiteks sõitu punktist A punkti B. Sellist vanaaegset „äravedamist” tühjade ja inimkaugete tunni- või liinikilomeetritega. Pead pakkuma teenuste ahelat: informatsioon, tehnika, inimesed, uued arendused, kaasaegne logistika. Ühesõnaga – innovatsioon kõiges. Ja veelkord mugavus. Vaid see mugavus on ka võtmeks, mille kaudu võime saavutada ühistranspordi seadusega püstitatud eesmärke, saada enam inimesi individuaaltranspordist ühistransporti.
Kohalikus bussiliikluses ja eriti reisirongi puhul kasutatakse riigi- ja kohalikust eelarvest väga suurt raha, et see teenus oleks kättesaadav kõigile ja konkurentsivõimeline sõiduautoga. Peamine küsimus on selle tegevuse efektiivsuses. Mulle jääb mulje, et paljud baasotsused sellel alal tehti majandusbuumi ajal, kui uskusime jätkuvat majanduse 8-10-protsendilist kasvu aastas.
Kasvuaastad tekitasid eufoorilise tunde, et kõik on võimalik. Peame vaid investeerima ja arendama, et meie riigi poolt pakutavad teenused oleksid Põhjamaadega samal tasemel. Kui vaatame nüüd ja praegu, lähtudes uuest olukorrast, hanguvat maailma majandust ja kokku tõmbuvat Euroopa majandust, siis tuleb igaühel teha uued rehkendused ja viia oma võimalused kooskõlla uute oludega.
-Mida meil siis praegu nii väga üle investeeritakse?
Investeerida on võimalik targalt, kogu ühiskonnale kasulikult või killustatult, nagu kaltsuvaipa tehes. EL-i vahendite investeeringud väikese Eesti massiivsesse infrastruktuuri tekitavad mul aga tunde trooja hobusest, mille probleemid avalduvad alles järgmisel kümnendil.
Ühistranspordi suurim probleem peitubki killustatuses. Näiteks planeeritakse ühistransporditeenust väga erinevatel tasemel: siseministeeriumi alluvuses maavalitsused, majandusministeeriumi alluvuses maanteeamet, infrastruktuur kohaliku omavalitsuste vastutusalas. Valdkond, mis peaks olema selgelt ülalt alla juhitud, on paigutatud erinevatesse kastidesse, regioonidesse, taskutesse.
Naljakas olukord tuleb esile maakondlike bussiliikluse hangetega. Maavalitsus korraldab hanke, mille suunised tulevad maanteeametist ja raha tuleb otse riigilt. Lõpuks ei vastuta sujuva ja ratsionaalse liinivõrgu kui üldtulemuse eest mitte keegi.
Kui soovid intervjuud lõpuni lugeda, siis saab seda teha digilehe vahendusel või ostes Ärilehe paberversiooni leheletist.
