Eurost teiste näitel

Selle kuu Ärilehes kirjeldab Soomes kaua elanud ja seal euro tulekut kogenud Toomas Tärk, kuidas tema ja sealne rahvas pärast euro saabumist poes käitus. Esiteks peab ta kõige suuremaks riskiks seda, et inimesed kulutavad nõnda, et ei saa õieti aru, mis on euro hind. Teiseks läks aega ligi aasta, enne kui näiteks tal endal lõppes vajadus poeleti ees näppudel hindu markadesse arvutada, et kui palju miski ikkagi maksab.

Viimati võttis aga euro kasutusele elatustasemelt meile palju lähedasem Slovakkia. Ka sealne kogemus ütleb, et peamine mure enne euro saabumist oli hinnatõus. Ja jaanuaris 2009 korraldatud küsitluses tunnetaski enda meelest euro saabumisega seotud inflatsiooni 43% vastanutest, aasta lõpul juba 57% küsitletutest. Ühes uuringus vastas lausa 70% inimesi, et nende meelest on euro kaasa toonud hinnatõusu.

Möödunud aasta detsembris arvutas veel 56% slovakke eurohinnad kroonideks. Müntide kasutamine on Slovakkias teinud peavalu aga pigem kaupmeestele kui tarbijatele – eriti väikepoodnike kulud on sellega kõvasti kasvanud.

Ärilehe märtsinumbris kirjutasime sellest, et miinimumsumma, mida pangaautomaat hakkab Eestis väljastama, on kümme eurot ehk natuke rohkem kui 150 krooni. Põhjuseks viieeuroste väidetavalt kehv kvaliteet – masinad kippuvat neid rahatähti lõhki rebima ja ummistuvat.

Nüüd on mõni pank teatanud, et otsib tehnilist lahendust viieeuroste rahatähtede väljastamiseks sularahaautomaatidest pärast eurole ülemineku kahenädalase katseperioodi lõppu. Tõsi, on riike, kus pangamasinad väljastavad miinimumsummana koguni 20 eurot, kuid on ka näiteks Portugal, kus ATM-id toimetavad rahulikult viieeurostega.

Näiteks Luksemburgis on minimaalseks summaks seatud 20 eurot, ent teinekord viskab masin selle rahaportsu ikkagi välja viieeurostes. Kus siis on konks? Ja milleks selline tants? Kas Eesti hoonetesse-tänavatele paigaldatud rahamasinad on tõesti siis nii palju odavamad ja kehvemad?