Euroopa Keskpank viibutas Baltimaade ja Bulgaaria poole näppu

 Euroopa Keskpanga (EKP) juhatuse liikmed Jürgen Stark ja Lorenzo Bini Smaghi võtsid möödunud nädalal Frankfurdi Kesk- ja Ida-Euroopa teemalisel konverentsil sõna toonis, mis näis vihjavat, et Eestiski kasutatav valuutakomitee siia piirkonda ei sobi.

Iseäranis äratas tähelepanu Bini Smaghi sõnavõtt, milles ta hoiatas, et fikseeritud valuutakurss võib kiiresti arenevatele riikidele mitte sobida, sest toob madala laenuintressi ja kõrge inflatsiooni puhul kaasa majanduse ülekuumenemise ning seejärel valusa krahhi. Euroga seotud vahetuskurss on värskematest EL-i liikmetest peale Baltimaade ka Bulgaarias.

Bini Smaghi ei soovinud oma kõnet Ärilehele lähemalt kommenteerida. Selge aga on, et tema positsiooniga inimene enam palju teravamalt öelda ei saagi. Igat oma silpi kaaluvate keskpankurite hõrendatud õhuga maailmas mõjuvad säärased sõnad kui mitte pommiplahvatuse, siis püstolilasuna küll.

“See oli üllatav,” tunnistas Danske Banki vanemanalüütik Lars Christensen, lisades, et hämmeldust väljendas ka mitu Taani Keskpanga töötajat.

Keskpankurite kõnepruugis olnuks kombekohane rõhutada, et valuutakomitee nõuab valitsuselt iseäranis vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Ja enam-vähem sellega piirdudagi. Bini Smaghi aga läks märksa kaugemale.

“See ei olnud juhuslik,” uskus Christensen, kelle hinnangul oli säärane jutt “veidi vastutustundetu”.

“Euroopa Keskpank kindlasti ei ütle, kas konkreetne vahetuskursipoliitika ühele või teisele riigile sobib või ei sobi,” lausus Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhataja Tanel Ross.

Christensen kahtlustas, et tegemist võis olla märguandega: EKP ei kavatse mõne valuutakursi surve alla sattudes selle päästmiseks samme astuda.

Balti riigid on liitunud valuutakursside süsteemiga ERM2, Bulgaaria mitte. ERM2 liikmesriigid on kokku leppinud, et liikmesriigi valuuta vahetuskursi kaldumisel kokkulepitud keskkursist rohkem kui 15% kaugusele toetavad EKP ja teised ERM2-ga liitunud keskpangad üldjuhul automaatselt selle riigi valuutat. Ross kinnitas, et kuna kõik Eesti Panga kohustused on välisreservidega kaetud, siis  “Euroopa Keskpanga toetuse vajalikkuse tõenäosus praktiliselt puudub”.

Valitsuste tegemata jätmised

Rohkem aga võiks muremõtteid tekkida lätlastel. Lõunanaabritel valuutakomiteed ei ole ning sealne keskpank hoiab lati kurssi valuutainterventsioonide abil ±1%-lises kõikumisvahemikus. ERM2 aga seab riikidele endile samuti kohustusi. Nende täitmata jätmise korral ei pruugi välisabi saabudagi. “Jooksevkonto puudujääk ulatub 30%-ni SKT-st, niigi kahekohaline inflatsiooninäitaja kasvab veelgi,” loetles Christensen lätlaste vajakajäämisi.

Üks EKP juhtisikute terava sõnavõtu põhjendus võikski olla, et Frankfurdi ametkonna töötajail on Ida-Euroopa valitsuste tegemata jätmiste tõttu kops üle maksa läinud. EKP-l on probleeme ka euroala liikmesriikide käitumisega, sellepärast peeti vajalikuks tulistada siiapoole hoiatuslask, et anda märku: me jälgime reeglite järgimist tähelepanelikult ega salli nende vastu patustamist.

Kommentaar

Hardo Pajula

SEB Eesti Ühispanga ökonomist

Minu jaoks jäid loetust kõlama kaks mõtet: mängureeglite kvaliteet ja nominaalne lähenemine (s.o võitlus inflatsiooniga). Need kaks teemat on Eestis omakorda väga tihedalt seotud.

Alates 1992. aasta juunist on üks meie majanduselu alusreegleid olnud valuutakomitee. Usk selle asjakorralduse kestvusse on olnud aluseks paljudele äri- ja eluplaanidele ning tinginud seeläbi suure hulga majandusmuutujate (sealhulgas siis ka inflatsiooni) käitumise. Olen üsna veendunud, et valuutakomitee süsteem – mis on sisuliselt kõige ebapoliitilisem rahanduspoliitiline reeglistik – lahendab inflatsiooni küsimuse kiiremini, kui üldiselt arvatakse. Aga olen ka üsna veendunud, et see protsess ei pruugi olla liiga meeldiv.

Arvan, et tänaseks on inflatsioonist saanud juba eilse päeva probleem ning kõige suuremaks ohuks võib kujuneda meid nurga taga ootav deflatsioon – see on ringluses oleva rahamassi kiirest kokkutõmbumisest tingitud üldise hinnataseme langus.