ARVAMUS: Solidaarsus ja ettevõtjad tänapäeva Eestis

Kui ettevõtjad hakkavad riigilt abi saama, siis mida nad vastu annavad? Ja miks igast kümnest kroonist vaid üks läheb innovaatiliste toodete arendamisse?

Mind kui ettevõtjat pani see osa kõnest muidugi mõtlema. Minu tegevuse eesmärk on ju väärtust lisada. Tuleb aga tunnistada, et minu esimene emotsioon nende lausete järel oli imestus.

Kas siis ettevõtjate praegune panus ei ole piisav? Eestis on kaks protsenti inimesi, kes nimetavad oma põhiliseks sissetulekuallikaks ettevõtlustulu. Seda on võrreldes teiste Euroopa riikidega väga vähe. Samal ajal elab riik ju peaaegu et ainult ettevõtjatele peale pandud maksudest. Vabariik ei kestaks kauem kui kolm kuud, kui ettevõtted lõpetaksid oma igakuised ülekanded maksuametile. Samuti on ettevõtjate loodud suurem osa Eesti 600 000 töökohast. Riskides oma rahaga ja kogedes ebaõnnestumisi.

Mida need kaks protsenti ettevõtjaid siis ühiskonnale veel pakkuma peavad? President ilmselt ei mõelnud siinkohal, et ettevõtja peaks veel rohkem makse riigikassasse tooma. Pigem pidas ta silmas nii-öelda pehmet panust – tasakaalustatud ettepanekuid ja samme, mis arvestaksid kõikide ühiskonnaliikmete huvisid. Paremaid mõtteid, kuidas Eesti saaks muutuda jätkusuutlikuks ja kriisist kiiremini väljuda.

Me ei saa soovida, et Eesti ettevõtjad oleksid keskmiselt haritumad, targemad ja leidlikumad kui USA või Soome ettevõtjad. Ettevõtlusvõimekus ja mõistus on maailmas ilmselt üsna ühtlaselt jaotunud. Aga mille poolest saame siis paremad olla? Me saame teha selliseid samme, et Eestist kujuneks Euroopa sobivaim riik just kiirelt kasvavate ja tulevikku suunatud tööstusharudega tegelemiseks. Seda aga ei saa ettevõtja üksi teha.

Sobivaim ei tähenda, et ettevõtjal on suured toetused või ta maksab revolutsiooniliselt vähe makse. Tähtis on hoopis see, et ettevõtja maksaks makse ainult selliste tootmissisendite pealt, mis ei riku tema rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kui see tingimus on tagatud, siis ei vaja ettevõtja mingeid riiklikke abipakette.

See on aga keeruline, sest eeldab ühiskondlikku kokkulepet, mis majandusharudele tuleks anda ekspordiveduri roll. Sest see vedur peab olema õigete eeldustega, tooma riiki võimalikult suured eksporditulud ning meelitama lisaks kohale teiste riikide ettevõtjaid ja töötajaid.

Tööjõumaksud alla

Need on hädavajalikud, et tagada riigi majanduse restruktureerimine ja anda riigile võime maksta pensione ka tulevikus.

Kui meil õnnestub saavutada tugev ekspordist tulenev rahavoog, jaguneb see kõikide ühiskonnaliikmete vahel. Tööd ja kasumit saaksid taas ka siseturule orienteeritud töötajad ja ettevõtted. Kui aga raha väljast sisse ei tule, sureb lõpuks ka sisemajandus, mida on praegu ka valusalt näha.

On teada, et tänapäeval on kõikide arenenud riikide peamine kasvumootor teenusmajandus. Ekspertide ja spetsialistide majandus. Enamikus arenenud riikides annab teenusmajandus üle 80% SKT-st. Eestis 67% SKT-st.

Demokraatliku valiku põhimõte ütleb nende arvude põhjal, et Eesti ekspordivedur peab olema just teenusmajandus. See otsus peab olema ühiskondliku kokkuleppe majandusprogrammi esimene punkt.

Et anda kogu teenustööstusele võrdselt paremaid tingimusi ekspordisidemete väljakujundamiseks, peaksime muutma oma maksusüsteemi, sest teenusettevõtete ja innovaatiliste tööstusharude omapäraks on väga suur palgakulude osakaal toote kuludes.

Ning selleks, et muuta Eesti konkureerivate EL-i riikidega võrreldes atraktiivsemaks riigiks just „tarku” teenuseid ja innovaatilisi tooteid pakkuvatele ettevõtetele, tuleb Eestis vähendada tööjõumakse.

Selline samm saab olla aga vaid ühiskondliku kokkuleppe osa, sest ühe maksuliigi vähendamine ei ole võimalik ilma mingeid teisi maksuliike samal ajal tõstmata. Me ei saa unustada, et maksudest elavad pensionärid, õpetajad, politseinikud, kaitsevägi. Kogu avalik sektor. Lisaks toetatakse praegu maksudest mõningaid jänni jäänud ettevõtjaid. Milleks aga üksikute toetused, kui maksustruktuuri muutmine toetaks kõiki võrdselt?