Arvamus: Kohtute eesmärk pole ettevõtete saneerimist takistada

See on eriti kahetsusväärne seetõttu, et paljude väitluste käigus on väheefektiivses saneerimisabinõude rakendamises süüdistatud kohut.

Kohtuid on kritiseeritud selles, et esimese astme kohtud pole spetsialiseerunud ja neil pole saneerimiseks vajalikku majandusalast kompetentsi. Kohtute kompetentsust hinnates tuleb esmajoones meeles pidada, et kohus ei ole see isik, kes saneerimiskava koostab, vaid kohtu ülesanne on kontrollida, kas saneerimiskava vastab seaduse nõuetele. Samuti lahendavad Harju maakohtus, kuhu langeb saneerimisasjade menetlemisel suurim koormus, saneerimisasju  vaid  spetsialiseerunud  kohtunikud. Nende hulgas on nii kohtunikke, kes on saanud lisaks õigusalasele haridu-sele ka majandusalast haridust, kui ka majandusalase täienduskoolituse läbinuid.

Kohtute tööga ei olda rahul peamiselt seetõttu, et praeguseks on vaid vähesed saneerimisasjad lõppenud saneerimiskava kinnitamisega. Ka teiste riikide kogemus näitab, et enamik ettevõtteid, mille saneerimissooviga kohtusse pöördutakse, ei ole saneeritavad. Leian, et seda ei saa küll kohtu töö korraldamatuseks pidada. Kui just ei esine seadusest tulenevat takistust saneerimismenetluse algatamiseks, on kohtud üldjuhul andnud äriühingutele võimaluse saneerimiseks. Asjaolu, et paljud ettevõtted saneerimiskava koostamiseni ei jõua, on aga paljuski tingitud ettevõtja enda tegevusest või suhetest võlausaldajatega, kes ettevõtte saneerimist ei soovigi.

Kokkumängu oht

Kohtuid on kritiseeritud ka selle pärast, et kohtud ei määra saneerimisnõustajateks ettevõtja poolt pakutud isikuid. Kohus peab saneerimisnõustajat nimetades olema veendunud, et tegemist on sobiva isikuga. Paljudel juhtudel ei ole saneerimisnõustaja kandidaat suutnud kohut veenda, et tal on ettevõtte saneerimiseks piisavalt teadmisi ja kogemust. Nii näiteks on end saneerimisnõustajaks pakkunud isikud, kellel puudub nii õigus- kui ka majandusalane haridus, samuti on vestlusest selgunud, et neil ei ole ettekujutust ülesannetest, mida nad peavad saneerimisseaduse kohaselt täitma. Kandidaati ei saa heaks kiita ka siis, kui on oht, et saneerimisnõustaja võib ettevõtjaga kokku mängida. Sellisel juhul jäävad kannatajaks võlausaldajad. Saneerimisnõustaja valikut saab võrrelda tööintervjuuga ja sellepärast on kandideeriva isiku kohustus osata esile tuua oma teadmised ja kogemused ning vajaduse korral neid ka tõendada. Nii näiteks ei pruugi kohtule midagi öelda see, et isik on töötanud kuskil konsultandina vms, tõendada tuleks, mis ülesandeid täideti ja milliste tulemusteni jõuti.

Samuti on kohtuid kritiseeritud selle pärast, et nad nimetavad saneerimisnõustajateks tihti pankrotihaldureid. Ei saa öelda, et kõik pankrotihaldurid sobivad saneerimisnõustajaks, kuid kindlasti sobivad selleks paljud neist. Nii on näiteks mõnelgi pankrotihalduril lisaks õigusalasele haridusele ka majandusharidus ning kindlasti on pankrotihaldur saavutanud oma töö tõttu suurepärase kogemuse võlausaldajatega läbirääkimiseks, nõuete hindamiseks ja ka võlausaldajate õiguste kaitsmiseks. Teatud juhtudel võib pankrotihaldur olla ka sobivaim isik saneerimisnõustajaks, seda näiteks olukorras, kus ettevõtja soovib ise koostada saneerimiskava, mida seadus võimaldab, ning pankrotihalduri ülesandeks jääb nõuete väljaselgitamine ja võlausaldajatega suhtlemine.

Üldjuhul on suurte ettevõtete puhul sobivaim nimetada saneerimisnõustajaks vähemalt kaks isikut, kellest ühel on õigusalane ja teisel majandusalane kompetents, mis annab võimaluse mahukad ülesanded omavahel ära jagada, et seadusest tulenevatest tähtaegadest kinni pidada. Selline valik on end ka tegelikkuses õigustanud.