Arvamus: Edueufooriast tekkinud eelarvekriis
Riigikogu valimiste järgne suure hüppe eufooria on valitsuses asendunud kentsaka edurindelt taandumise lahinguga.
Sõnu kulukärbetest ja maksutõstmistest tehakse ja süüakse nii enneolematu kiirusega, et ammu on silmist kadunud eelarveprotsessi ratsionaalne tuum. Eelarvekriisi viivat teed on aga valitsuse peajõud – Reformierakond – pikalt libedaks lihvinud.
EL-i riikides läbib valitsussektori eelarvet 46–47% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Eestis ainult 35–36%. EL-i rikastes riikides teatakse, et paljudele asjadele saab rahvas üheskoos kulutada raha mõistlikumalt kui inimesed eraldi. Eesti eliit usub, et ühe inimese tarkus on rahva ühisest tarkusest suurem.
Kui jätta Eesti ja EL-i keskmise rikkuse erinevus kõrvale, anname Eestis 2009. aastal valitsussektori eelarvesse u 11% SKT-st ehk 33 mld krooni vähem kui sama SKT mahuga arenenud riigid. Oleks meil sama mõtlemine nagu arenenud riikides, siis paneksime 2009. aastal ühiseks kasutamiseks kokku pea kolmandiku võrra suurema riigieelarve. Meie aga veeretame palvehelmestena pihus maksude langetamisega “rohkem kätte jäänud” kroone ja imestame seejuures ravijärjekordade pikkuse, päästetöötajate vähesuse, õpetajaskonna vananemise, maapiirkondade tühjenemise, eestlase eluea lühiduse ja veel paljude asjade üle.
Õhuke muinasjuturiik
Imestame ja muudkui hööveldame riiki õhemaks. 1997. aastal pandi Eestis riigieelarvesse 39,7%, 2005. aastal aga 35,7% SKT-st. Neljaprotsendine ühisraha osatähtsuse langus tähendab 2009. aastal, et valitsussektori käsutuses on 12 mld krooni vähem kui olnuks 1997. aasta osalusmäära korral.
Möödunud kuue aasta kiire majanduskasv, eriti aga 2005.–2007. aastal Eestisse tulvanud laenuraha tekitas illusiooni, et korraga saab nii riiki hööveldada kui ka ambitsioonikaid arenguplaane teha. Paraku on inimareng õhukese riigi poliitikaga lepitamatus vastuolus kogu maailmas. Õhukest imeriiki võib kohata ainult liberaalsetes muinasjuttudes.
Eesti liitumine EL-iga avas paljudele eestlastele otsetee Euroopa rikkamatesse riikidesse – kalkuneid kitkuma, hotellitube koristama, bussirooli keerama... See toob töötasuna miljardeid, kust ei pudene suuremat Eesti riigieelarvesse, sest sealt võetakse maksud enne maha. Kuid EL toetab Eestit kuni 2013. aastani otse suurte summadega keskkonnakaitse ja infrastruktuuri parandamiseks, regionaalse arengu tasakaalustamiseks, põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks jm ühisteks vajadusteks. Euroabi toel saavutatud positiivsed muudatused on maapiirkondades juba praegu silmanähtavad.
Abi üle peaks nagu rõõmustama, aga valitsusel on meel musta muret täis. EL-i rahaga teostatavatele projektidele peab Eesti pool tagama 10–25% kaasrahastamise. Isegi see tagasihoidlik nõue ajab õhukese eelarve poliitika stagnatsiooniajal tupikusse. Õhukesed maksutulud ei jäta euroinvesteeringutes osalemiseks ühtki mõistlikku allikat peale reservide kasutuselevõtu või laenamise.
 |
  |
 |
