Ardo Hansson: devalveerimisjutte pole ma kuigi tõsiselt võtnud

•• Nõustasite omal ajal Eesti krooni tulekut. Kas tagantjärele hinnates oleks võinud teha ka midagi teisiti?

Majanduses pole kunagi nii, et üks mudel on alati kõige parem. Kuid kui vaadata Eestis rahareformile järgnenud arengut, peab üldiselt päris rahule jääma. Siin ja seal oleks võinud teha midagi paremini, aga rahareformi asjus ei näe suuri möödalaskmisi isegi tagantjärele vaadates.

•• Ometi ei taha jutud devalveerimise võimalusest vaibuda. Kui suur on ülemaailmse kriisi ajal krooni kui väikeriigi valuutat survestava spekuleerimise oht?

Õhkkond on muutunud närviliseks kõikjal maailmas ja teadmatus on väga suur. Arvan siiski, et meie süsteem on loodud päris kindlatele alustele ja mina pole devalveerimisjutte kunagi väga tõsiselt võtnud.

•• Järgmiseks aastaks ennustatakse Eestile vähemalt kümne­protsendist tööpuudust. Ka IMF on soovitanud paljudel riikidel investeerida infrastruktuuri, et luua töökohti. Kuidas oleks Eestil mõistlik käituda?

Madalseisus olles on väga hea aeg selliseid asju kaaluda. Samas ei ole hästi ette valmistatud projekte alati riiulilt võtta. Kuni need käiku lähevad, võib olukord olla juba muutunud.

Küll võiks kaaluda korrektiive riigi kulude poolel, mõnda asja kärpides, teist natuke suurendades.

Pigem vaataksin ma sotsiaalkulutusi – et neil, kes on kriisi tõttu rohkem haavatud ja kellel kõige raskem toime tulla, oleks mingi raha olemas. Peamine on jääda ellu ja võib-olla alles siis kasutada samal ajal seda võimalust. Lõpuks ei kesta see kriis igavesti ja kui asi läheb tõusuteele, oleks Eesti siis esimene väravas.

•• Mida soovitate riigieelarve puudujäägi lappimise osas? Kas on arukas kasutada ära kõik reservid korraga või võtta ka natukene laenu?

Enamik Eesti valitsusi on viimase kümne aasta jooksul hoidnud eelarve tasakaalus või ülejäägiga ja kogutud on üsna kopsakad reservid. Peab mütsi maha võtma nende ees, kes seda tegid.

Minu meelest võiks reserve kasutada. Tänu reservidele ei ole vaja ka väga palju makse tõsta ja nii ei pea me kriisist väljuma oluliselt kõrgema maksukoormusega.

Praegu on laenud väga kallid ja kas keegi üldse laenab? Samas ei saa ka deposiitide eest praegu suurt midagi. Minu meelest ei tasu hakata väga palju laenama. Poliitika, kus osaliselt kärbitakse ja osaliselt kasutatakse reserve, on päris mõistlik lähenemine.

Kui aga kärpeid üldse mitte teha ja minna ainult reservide kallale, võib tekkida oht, et kriisist väljudes ollakse tegelikult veelgi halvemas seisus.

Kui teised on pidanud oluliselt oma maksukoormust tõstma, annab see meile konkurentsieelise ka tulevikus. Ei tohi seda maha mängida. Kui reservi kasutamist kõige suurema tagasilöögi ajal ei kaaluta, siis milleks seda üldse koguti?

•• Pidades silmas euro tulekut – kas eelarve tasakaalus hoidmine on Eestile väga oluline?

Euro tuleku jaoks lubatud defitsiidi protsendiga ei saa hakkama ka mõned vanad Euroopa riigid.

Kindlasti hakkavad paljud riigid ajama ekspansiivsemat majanduspoliitikat. Kuid kui sellise tsükli puhul läheb riigieelarve ka väikesesse puudujääki, ei näe ma selles suurt probleemi – muidu ei saa ka seda reservi kasutada.

Arvan, et suurest puudujäägist ei tasu meil rääkida. Ei ole ka probleem, kui see jääb kolme protsendi piiresse.

•• Kui võrrelda piirkondi — USA-d, Euroopat, Aasiat —, siis kellel neist on lootust kriisist kõige kiiremini välja tulla?

Senini on kõik veel suhteliselt väikeses languses ja praegu oodatakse neljanda kvartali tulemusi. Need näitavad, kes on suuremas languses kui teised.

Kõige uuem Maailmapanga prognoos ütleb, et maailma majandus kasvab 0,9% aastas, sellest arengumaad ikka veel 4,5% aastas. Laenuralli ja tegurid, mis põhjustasid kriisi, olid palju tähtsamad arenenud riikides.

•• Rahvusvahelised probleemid on tekitanud küsimuse seni kehtinud majandusmudeli toimimisest. Kas sellest on valesti aru saadud või on praegune olukord sündinud ainult USA laenuturu lõdvast finantsjärelevalvest?

Mõned tahaksid näha ehk suuremaid muutusi, kuid ma ei usu, et selleks on eriti vajadust.

Kuid arvan, et finantssektoris tuleb kindlasti mingi mudeli üle­vaatamine, sest probleem sai alguse ja kasvas paljuski just sealt.

Kuid isegi hiljuti toimunud G20 kohtumisel nõustuti, et protektsionismi peab vältima – et keegi hakkaks riigi rolli majanduses kasvatama. Teine valdkond, mis kuulub ülevaatamisele, võib olla ka tipp­juhtide tasustamine.

•• Milline võiks olla majanduse järgmine kasvuallikas olukorras, kus laenuraha juurdevool Eestisse on peatunud ja kinnisvarapind inimese kohta jõuab järele teiste Euroopa riikide omale?

Kindlasti ei saa see olla praegu kinnisvara- või finantssektor ega midagi autondusega seotut. Olles alustanud suure jooksevkonto defitsiidiga, peab kasv baseeruma eksportivatel tööstusette­võ­tetel ja teatud teenindussfääridel. Midagi saaks ette võtta turisminduses, ka transiidiga seoses.

Samal ajal on ettevõtetel vaja üle vaadata ka oma hindade ja kulude pool, sest paar aastat elati väga soodsates, peaaegu kasvuhoonetingimustes ning hinnad ja palgad kasvasid tasemele, kus nad praegu ei tohiks olla.

Seni on ettevõtjad tajunud muutusi päris hästi. Rahareformist saati on palgad kasvanud 25 korda: rahareformi ajal oli keskmine palk umbes 500 krooni.

Aga vaatamata sellele on kõik ellu jäänud. Majandus on mitu korda ümber struktureerunud, paljud tollal alustanud ettevõtted on kadunud ja inimesed teevad jälle midagi muud. 

Rahareform ja Hiina suured laenuprojektid 

•• Eesti taasiseseisvuse algusaastatel rahareformi majanduspoliitika nõustajana töötanud Ardo Hansson leidis aasta lõpul kodumaad külastades aega anda Päevalehele intervjuu ja avaldada arvamust majanduse väljavaadete kohta.

•• Maailmapangas on Hansson töötanud 1998. aastast, kui ta siirdus tollase peaministri Mart Siimanni majandusnõuniku kohalt tööle Varssavisse. Viimastel aastatel on ta aga elanud ja töötanud Washingtonis, keskendudes kuue Balkani riigi laenuprojektide hindamisele.

•• Selle aasta jaanuarist töötab Hansson Maailmapanga Hiina esinduses, kus tema ülesandeks on ülimahukate infrastruktuuri laenuprojektide analüüs. Vaatamata asjaolule, et Hiina rahvaarv on Eesti omast ligi tuhat korda suurem, usub Hansson, et teatud võrdlusmoment säilib ka Balti riikidega. „Mõlemad on üleminekumajandused, kus ühelt või teiselt on midagi õppida.”

•• Pekingis töötab Hanssoni alluvuses tosin hiinlast, kuid ees ootab ka väike eestlaste kogukond. „Meie perega võib-olla kahekordistame seda üleöö,” naerab Hansson.