Ajakirjaniku pilguga: Kumb on lollim – Eesti või Vene poliitika?

asi on lihtne: mitteettevõtjad asuvad venevastasesse poliit-sõnasõtta, aga ettevõtjad on üha enam sunnitud Eestist lahkuma mujale, kui valitsus midagi venesuunas positiivset ette ei võta. Eesti turg on liialt väike, et siia kõik tegusad ettevõtjad mahuksid. Eesti rahvaarv on vaid vast ehk ca. 1/10 peterburi rahvaarvust.

Et kui ei taha Lipponeni või Gruusia teed, siis on parim valik Valgevene tee. Aga isegi Valgevene on ajuti jonnakam kui seda meie ettevõtjad lubaksid. Seega - eeskuju ei olegi, saagem lihtsalt Venemaa provintsiks.

Mingi seltskond põeb totaalset mälukaotust. Millegipärast ei mäleta nad, mida lähedased suhted Venemaaga Eestile varem on tähendanud, aga ka seda mitte, et eestlased olid venelaste tippvaenlaste nimekirjas juba ammu enne pronksiööd, enne Gruusia sündmusi ja enne praegust valitsust. Me oleme seal sellepärast, et osalesime venelaste impeeriumi lõhkumises ja tõestasime, et saame ilma nendeta paremini hakkama. Noh, seda viimast ilmselt usutakse Kremlis enam kui eesti ettevõtjate hulgas. Kremlit me välja vahetada ei saa, ilmselt peaks üritama ettevõtjaid välja vahetada. Ehk valitsus leiab mingi rohu?

kaagutavadki need ettevõtjad, kes on vene turul suuri riske võtnud või tahavad riskida - (vabadusekaotuse)suppi peame aga meie kõik lürpima. Simpel - kes karuga praegu hakkama ei, see käigu siis pankrotist läbi, ehk hakkab peanupp tööle.