Kuidas aidata mehi, kes ihaldavad lapsi?

Kas inimene suudab oma seksuaalsust kogu elu maha suruda? Kuna Joonas tahab olla hea inimene, peab ta seda tegema: ta on pedofiil.

Mees, kes saabub sellel 2011. aasta sügispäeval Berliini seksuaalmeditsiini instituuti, näeb välja nagu inimene teel kohtuotsuse väljakuulutamisele. Kaks instituudi töötajat saadavad teda. Ta pea on langetatud, ta varjab oma pilku. Tema liigutused on kandilised, ta käepigistus on niiske. Tundub, et ta koosnebki häbist. „Te võite mind kutsuda Joonaseks,” ütleb ta. Oma päris eesnime ta öelda ei taha, sest kardab, et teised võivad tema kalduvusest teada saada. Ta näib uskuvat, et teda ootab vaid hukkamõist ja vihkamine.

Kas ta peab nii arvama? Kas me peame temasuguse hukka mõistma? Mille põhjal üldse üht inimest hinnata? Tema heade ja halbade külgede järgi? Või selle põhjal, kuivõrd keegi püüab oma halbade külgedega võidelda? Kui mõõdupuuks võtta tehtud patud, pole Joonas eriti hea inimene: ta on oma elu jooksul tuhandeid kordi vaadanud lastepornot – laste kuritarvitamist. Aga ta võtab selle eest vastutuse: ta teeb kõik, et oma seksuaalsust – inimese üht kõige tugevamat instinkti – alla suruda.

Kord nädalas istub ta oma kodulinnas rongi peale, et sõita Berliini. Ta osaleb Berliinis grupiteraapias, mida Charité (Berliini ülikoolide ühine kliinikum – toim) juba mõnda aastat pakub meestele, kelle seksuaalne iha on osaliselt või täielikult suunatud lastele ja noorukitele. Joonas on pedofiil, läbi ja lõhki pedofiil, sest ainsad inimesed, kelle vastu ta seksuaalset tõmmet tunneb, on 8–12-aastased poisid. Kui ta esimest korda Berliini saabub, on ta 27-aastane. Ta ei ole kunagi ühtegi last kuritarvitanud ja ta on kindel, et ta ei tee seda ka tulevikus. Kuritarvitamine, mida ta lõpetada tahab, on kaudsem: ta vaatab lastepornot, mille tootmiseks on lapsi kuritarvitatud. Ta tahab sellega lõpparve teha. Ja selleks käib ta kogu aasta Berliinis teraapias. See ei ole tema esimene katse, kuid on võibolla see viimane.

Selle aasta jooksul kohtume Joonasega iga paari nädala tagant, ajavahemikus, mis jääb rongi saabumise ja teraapia alguse vahele. Me istume Burger Kingis või Pizza Hutis, valides laua, mille naaberlaudades ei istu kedagi. Nendes vestlustes kasutame lasteporno kohta lühendit.

Ühtegi seksuaalset kõrvalekallet ei kardeta rohkem kui külgetõmmet laste vastu. Milline inimene suudaks endale ette kujutada, et ta peab terve elu tegema seda, millega enamik ei saa hakkama isegi paari nädala jooksul: oma iha mitte välja elada, ei reaalselt ega piltide abil. Aga kuna Joonas tahab olla hea inimene, peab ta seda tegema. Enamat ta sellest aastasest teraapiast ei looda. „Minu jaoks ei ole happy end’i,” ütleb ta näiliselt ükskõikse näoga, „ei naist, lapsi ega oma maja.”

Terapeudi vaikimisvanne

„Palun aidake mind,” seisab e-kirja teemareal, mille ta 2011. aasta jaanuaris Charitéle saadab. Ta kirjeldab, kuidas ta otsib üha karmimat lastepornot ega suuda sellega lõpparvet teha.

Seksuaalmeditsiini instituudi eelvestlusel valgustavad „Ennetusprojekti Dunkelfeld” (Dunkelfeld – sks ‘tumeala’ – tlk) terapeudid, arst Till Amelung ja psühholoog Gerold Scherner inimese hingekuristike iga nurka: õigusrikkumisi, perekonnalugu, esimest eneserahuldamist, ihaldusväärsete seksuaalpartnerite iga ja sugu, ekshibitsionistlikke, vuajeristlikke, sadistlikke, masohhistlikke ja fetišistlikke fantaasiaid. Nad tahavad välja selgitada, kas Joonas on tõesti pedofiil ehk teisisõnu, kas tema huvi laste vastu on seksuaalset päritolu, mitte pole tingitud näiteks võimu ja üleolekutunde soovist nagu mõni teine häire. Pedofiilid armuvad lastesse ja otsivad nende lähedust. Mõned neist viivad oma seksuaalsed fantaasiad ka ellu ning kujutavad ette, et lapsed ise tahtsid seda, teist kahjustada pole nende tegelik eesmärk. On uuringuid, mis näitavad, et ligi 40–60 protsenti meestest, kes kannavad lastega seksuaalse läbikäimise eest karistust, ei olegi tegelikult pedofiilid. Üks teadusartikkel ütleb laste kuritarvitajate kohta: „Seksuaalkurjategijatel ei ole sageli pedofiiliat ning vastupidi, pedofiile ei saa võrdsustada seksuaalkurjategijatega.” Charité ennetusprojekti võetakse vaid mehi, kes täidavad pedofiilia kriteeriumid. Nad peavad tulema vabatahtlikult. Mehed, kelle suhtes on algatatud menetlus, ei saa samuti programmist osa võtta. Teraapiakoha saab iga teine, kes on eelvestlusele kohale sõitnud.

2011. aasta jaanuaris istub Joonas üksi oma väikeses korteris linnas, kuhu ta on kolinud, sest seal leidis ta oma esimese töökoha pärast ülikooli. Ta on ööde kaupa üleval – hirmust, et ta ei saa kohta teraapiagrupis. „Ma ei teadnud, kes mind siis üleüldse aidanud oleks,” ütleb ta hiljem.

Ükskord ta helistab lõuna­pausi ajal oma õele. Tal on see lause juba huulil. Aga selle asemel ütleb ta: ma pean täna õhtul sinuga rääkima. Õhtul mõtleb: ma pole selleks veel valmis. Ja kui nad õhtul õega telefonis räägivad, ütleb ta, et on alustanud Berliinis teraapiat depressiooni tõttu. Ikkagi pool tõde, mõtleb ta, või vähemalt väike osa sellest.

Kogu tõde on see, et ta on pea pool elu teadnud, et ta on pedofiil. 12-aastaselt märkas ta, et talle meeldivad endast veidi väiksemad poisid. Kui ta sai 17, polnud tema ihalusobjektide vanus tõusnud. Ta hakkas mõistma, et ta on seotud. Seksuaalsusega, mis juhul, kui ta seda välja elaks, teeks teistele rängalt halba. Juba toona oli selge, et ta ei tee oma fantaasiaid kunagi teoks: ta lubas endale lastepornot kui asendustegevust. Mõned käivad diskol, mõtles ta, minul on mu pildid. Pildid, kus täiskasvanud sunnivad poistele peale seksuaalseid tegevusi. Ta pidas neid erutavaks, kuna ta on pedofiil, ja eemaletõukavaks, kuna tal on empaatiavõime. Hommikuti ärkas ta tihti kella viie ajal ja piilus ribakardinate vahelt välja: ta oli lugenud, et politsei läbiotsimised toimuvad alati varahommikul. Kui ta alustas ülikooliõpinguid, lahkus ta mõnikord loengust poole pealt, et vaadata, ega ta ukse taga ei seisa politseikomando. Ükski inimene ei teadnud ta hirmudest. Ta muidugi teadis, mida maailm temasugustest meestest arvab – arvab seda, mida ta isegi endast arvas: haige, pervert. Kõige hullem, mis üldse olla saab.

„Minu esimene inimene,” ütleb ta, „oli ülikooli psühholoog.” Siis ta oli 23-aastane ja oli kuus kuud suutnud ilma piltideta toime tulla, kuus kuud, mis lahutasid teda sellest mehest, kes ta olla ei tahtnud. Ta vajas kuut kuud distantsi, et leida endast jõudu sellest rääkida. Enne ülikooli psühholoogiga kohtuma minekut ei suutnud ta ööde kaupa magada. Ta kujutas ikka ja jälle ette, kuidas ta istub teise inimesega samas ruumis ja ütleb midagi kõige hullemat, mida enda kohta üldse öelda saab. Ütleb lause, mida ta veel kunagi öelda polnud suutnud. Aga ta teadis: see lihtsalt ei lähe nii, seda ei saa ju terve elu vaid iseenda teada hoida. Ta tundis, otsekui seisaks ta, silmad kinni seotud, järsul rannikul, ning ainus võimalus on astuda otse ette.

Enne kui ta rääkima hakkas, küsis ta psühholoogilt, kas ta järgib tõesti vaikimisvannet. Terapeut jaatas. Joonas vajas minuteid, enne kui ta selle välja öeldud sai. Kui ta pärast seda oma korterisse naases, oli ta üllatunud, et kõik asjad seisid ikka veel omal kohal. Mees, kellega ta rääkinud oli, ei karjunud ta peale ega kutsunud ka politseid. Ta küsis, kas tal on kontakte lastega ning andis talle ühe lähedaltegutseva seksuaalterapeudi numbri.

Ravi pole, kontrollida saab

Terapeut kinnitas seda, mida ta juba aimanud oli: praeguste teadusandmete kohaselt ei ole pedofiilia ravitav ning puudub seletus, kuidas pedofiilia tekib. Vastupidi levinud klišeedele ei ole enamikku pedofiile kunagi seksuaalselt kuritarvitatud. Ka Joonase minevikus puuduvad selle kohta igasugused märgid. Kas selle taga on tema ujedus, mistõttu ta oli koolis autsaider? Joonas üritas leida kõikvõimalikke eri seletusi. Aga püsivat vahendit piltide tarbimise vastu ta ei leidnud.

Kui Joonas kaks aastat hiljem viimast korda oma terapeudi kätt surus, ütles ta: te olete mind väga palju aidanud. Kuid ta oli oma sõltuvusse tagasi langenud. Viis, kuus tundi päevas otsis ta internetist uusi pilte. Iga paari nädala tagant formaatis ta oma kõvaketta uuesti ning üritas piltidest loobuda: kord 12 tunniks, kord kolmeks kuuks. „Otsekui elaks minus kaks inimest. Üks tahab seda tingimata, teine üritab pidevalt seda mitte teha.” Iha võitles ta hinges hirmuga, vajadused vastutustundega.

Siis mõtles ta esimest korda enesetapule, mis tundus talle ainsa võimalusena sisemine heitlus lõpetada.

Aastal 2010 leidis ta oma kodulinnas psühholoogi, kes polnud selle valdkonna spetsialist, kuid kes suutis ometi tagada talle tunde, et tasub edasi elada. See psühholoog töötas koos psühhiaatriga, kes kirjutas talle välja Androcuri, testosterooni taset alandavat ravimit. Aga iha lõi ikka ja jälle uuesti lõkkele. Siis luges Joonas ühest ajalehest Charité projektist, mille slogan oli „Mitte saada kurjategijaks”. „Ma mõtlesin: nemad ikka teavad, mida minusugune teha saab. Ja kui ka nemad mind aidata ei suuda, ei suuda ka keegi teine.”

Charité on linn linnas, luuderohuväätidesse kasvanud villad ja pastelsed juugendvillad. Selle kõige kohal helendab nagu lubadus sõna: Charité. Halastus. On maikuu, kui Joonas, näpus sedel, otsib oma grupiruumi. Ta on 27-aastane ega veel kunagi kohanud kedagi endasarnast. Pedofiile tunneb ta vaid netifoorumite selliste anonüümsete kasutajanimede alt nagu boylover. Kui ta märkab, et mõni mees kiidab heaks lähenemiskatseid lastele, tühistab ta oma liikmesuse.

Enne oma esimest rühmateraapiat astub ta ooteruumi. Seal istuvad viis meest. See on esimene kord, kui ta näeb inimesi, kel on sama probleem nagu tal. Kõik vaatavad põrandale. „Igaüks teab, mis põhjusel ta seal on. Ja miks teised seal on.” Kui ta pärast esimest rühmateraapiat rongis kodu poole sõidab, mõtleb ta: need mehed ei näinud välja nagu koletised. Nad ei saagi olla. Nad kõik tahavad, et neid aidataks.

Kaks päeva pärast esimest teraapiat, 2011. aasta mais kustutab Joonas arvuti kõvakettalt kõik failid – see ei ole esimest korda tema elus.

See, kes tegeleb seksuaalhälvete teraapiaga, ütleb terapeut Till Amelung, põrkub alati küsimusega: kuivõrd inimene end muuta saab? Ja kuidas? Eri uuringute andmetel on ligi üks protsent kõigist meestest pedofiilsed, enamik neist pole siiski vaid lastele fikseerunud. Juba alates eelmise sajandi algusest on selle häire raviks erinevaid süvapsühholoogilisi lähenemisi. 1960. aastatel hakati kasutama aversiooni ehk vastikusravi, mille abil loodeti mehi ümber häälestada elektrišokkide või okseärritust tekitavate ravimite abil. See toimis, ehkki mitte pikaajaliselt.

Alates 1970. aastate lõpust suhtutakse seksuaalsete eelistuste muutmisse vähem optimistlikult. On küll tõendeid selle kohta, et pedofiilsed mehed, kes tunnevad seksuaalset külgetõmmet ka täiskasvanute vastu, saavad õppida seda külgetõmmet tugevdama. Tänapäeval eelistatakse käitumisteraapiat, mis keskendub paranemise asemel kontrollile. Alates 1960. aastatest kasutatakse ka testosterooni taset alandavaid medikamente või vabatahtlikku munandite eemaldamist.

Charité-projekt kasutab käitumisteraapilisi tehnikaid, väike hulk osalejaid saab ka ravimeid. Programm lähtub ideest, et mõjutada saab vaid seda, mida on aktsepteeritud osana iseendast. Vaid siis pääseb ligi tunnetele, saab ära tunda ohuolukordi ja muuta oma käitumist. Selles teraapias peavad mehed 45 seansi jooksul õppima tunnustama oma seksuaalset eelistust kui osa iseendast. Nad räägivad sellest, kuidas pidada lapse soove enda soovidest olulisemaks. Nad kirjutavad kirju potentsiaalse ohvri vaatevinklist ning koostavad kaitseplaani isiklike ohumärkidega, mis võivad viidata potentsiaalsele kuritarvitamisele. Nad harjutavad rollimängudes, kuidas usaldada teisi inimesi. Sotsiaalset toetust peetakse oluliseks, et haige ei langeks tagasi varasemasse seisundisse.

Seksuaalsus pole kõik

Seni on teraapia läbinud 80 meest, 30 on endiselt teraapias. Charité mudelit järgitakse veel viies kohas Saksamaal.

Esimene muutus, mida Joonas enda puhul märkab: „Ma ei küsi enam endalt iga päev: miks mina? Ma näen, et on inimesi, kes tulevad sellega toime, aktsepteerides teatud piiranguid oma elus.”

Kuid juba teraapiale järgneval nädalavahetusel veedab ta päevas mitu tundi arvuti taga. Ta jutustab pärast teraapiarühmale: ma tegin seda jälle. Teised küsivad, kuidas see juhtus. Ta ei oska leida muud seletust kui see, et talle uus linn ikka veel päriselt ei meeldi.

Kolm kuud peab ta vastu ilma lastepornota. Juuli lõpus kardab ta, et langeb jälle tagasi. Ta räägib sellest teraapias. Teised meenutavad talle, mida tagasilangemine tähendab: see oleks jälle laste kaudne kuritarvitamine.

Järgmise teraapiatunni ajal pakub Amelung talle tugevat medikamenti, Salvacyli, mis viib mõne nädalaga testosteroonitootmise peaaegu nullini. Kõigepealt langeb orgasmi saavutamise võime, siis erektsioonivõime, siis kaob iha. Võimalikud kõrvaltoimed: depressioon, kaalutõus, iiveldus, rindade kasv, osteoporoos. Joonase jaoks tundub see kõik väiksema halvana.

Seksuaalsus pole kõik: see on üks esimesi lauseid, mida talle Charités pedofiilia kohta öeldi. Seksuaalsus on vaid üks osa isiksusest. Alati ollakse midagi enamat kui pedofiil.

Joonas on: poeg, kes musitseerib koos oma isaga. Ta on vend, kes oli kooliajal suure õe kaitse all. Usaldusväärne töökaaslane. Rahulik inimene. Nupumees. Mees, kes pole kunagi osanud teha end naistele või meestele atraktiivseks. Sõber, kelle sõprussuhted pärinevad suuresti kooliajast. Ta vihkab pidevaid arupärimisi, et kas tal pruuti on. Ta on sõbralik, intelligentne, hea kuulaja. Kui ta oma elust jutustab, tundub, nagu võiks ta paljudele meeldida. Aga mida ta ei tea, on see, et kas ta meeldiks ka siis, „kui nad teaksid, mis minuga on”.

Kui ta nädalavahetusel halvas tujus oma vanematekodus ringi käib, ütleb ema: sa peaksid endale lõpuks ometi tüdruku otsima! Ja juba aastaid on õde öelnud: too ometi oma tüdruksõber kaasa. Või mees-sõber, kui tahad.

Tema perekond on liberaalne ja haritud. Niikaua kui ta mäletab, on tema suurim soov olnud neile öelda, mis temaga lahti on. „Ma hoian oma peret ja tean, et nemad hoolivad minust.”

Novembris 2011 on ta juba pool aastat ilma piltideta elanud. Tal on parem, vaid kord kahe-kolme nädala tagant ärkab ta hommikul, ja kõik tundub talle mõttetu. Medikament ei tekita tal kõrvalnähte, ta peab seda vabanemiseks. Ta peab poisse ikka veel atraktiivseks, aga igasugune mõte seksist on kadunud. Ta otsustab grupi ees pihtida, et tal ei jääks saatusekaaslaste ees mingeid saladusi. Ta räägib kõigest. Kataloogide aluspesureklaamidest, alastipiltidest, videotest, kus lapsed iseend või täiskasvanuid rahuldavad.

Pihtimine kestab ligi tunni. Keegi ei katkesta teda.

Jaanuaris täitub Joonasel seitse kuud teraapias. Ta teab, et mõni inimene tema rühmas on rääkinud oma lähedastele. Joonas mõtleb, et ta tunneb oma õde juba 28 aastat ning on pool elu talle valetanud.

Ta hakkab ruudilisele paberile märkmeid tegema, ta kirjutab sinna asju, mida ta varsti ütleb. Õde teab ju, et Joonas sõidab nädalas korra Berliini teraapiasse. „Aga see teraapia ei ole depressiooni pärast, vaid seepärast, et mind ei tõmba täiskasvanud naised ega mehed, vaid lapsed, täpsemalt poisid. Mul on pedofiilsed kalduvused.”

Kiri õele. Igaks juhuks

Lisaks sellele on paberil kirjas, et ta pole kunagi kellelegi midagi teinud, et tema seksuaalset eelistust ei saa muuta ning et ta õpib Charités sellega toime tulema. Ja et ta loodab, et õde ei katkesta temaga kontakti.

„On oht, et see ülestunnistus hävitab kogu meie suhte,” ütleb Joonas.

On märtsikuu ja Joonas ei saa juba nädalate kaupa magada. Joonas on õega telefonis kokku leppinud, et nad lähevad reedel koos parki jalutama.

Pärast telefonikõnet on Joonas väga rahulik. Ta otsus on tehtud, tagasiteed ei ole.

Ta on rollimängus veel kord harjutanud, kuidas ta seda õele ütleb. Joonas tahab õega rääkida, et mitte enam varjata ning et saada toetust, kui tal halvasti läheb või tekib tagasilangemise oht. Ta on valmis selleks, et õde ta minema saadab, ta on endale öelnud, et ka sel juhul jääb võimalus, et õde õpib aja jooksul sellega toime tulema.

Joonas unistab, et õde ütleks talle: Joonas, ma usun sind, sa ei ole kellelegi midagi teinud.

Joonas teab: selleks, et õde talle lähedale tulla saaks, peab ta kõigepealt hetkeks oma õele väga võõraks muutuma.

Järgmisel päeval, rongis, on hirm tagasi. On märtsihommik. Inimesed istuvad vagunis sülearvutite taga. Joonase käed värisevad. Ta tellib restoranvagunis teed. Ta ei suuda midagi süüa. Ta käib kaks korda WC-s. Ta kõnnib otsekui oleks ta vee all. „Võibolla on õde pahane, et ma ei öelnud talle seda enne, kui ta sai esimese lapse,” ütleb Joonas.

Tal on kaasas kiri, mille ta annaks õele juhul, kui õde tal ära minna käsib.

Tund pärast rongi saabumist õe kodulinna tuleb Joonaselt sms: „Kõik OK.” Ta helistab ajakirjanikule õhtul kell seitse, taustaks rõõmus lastekisa. „See läks paremini, kui ma unistada oskasin,” ütleb ta.

Reede, 9. märtsi pärastlõunal võib ühe väikelinna pargis näha meest ja naist, mõlemad 30-ndates eluaastates. Nad kõnnivad vaikides teineteise kõrval. Millalgi hakkab mees rääkima. Naine hakkab nutma ja kallistab teda.

Oma päevikus kirjutab Joonas hiljem: „Maa käib ikka ümber Päikese.” See oli esimene lause, mille õde talle ütles. Ja et ta nutab, kuna nüüd ta teab, et Joonas ei saa kunagi päriselt õnnelikuks.

2012. aasta maikuuks on Joonas juba terve aasta elanud ilma piltideta. „Aasta enesevihkamise ja hirmuta,” ütleb Joonas. „Ma kujutlen oma elu 30 aasta pärast: mul ei ole naist ega lapsi. Aga mul võib ometi olla häid sõpru. Ja ma võin olla koguni pooleldi õnnelik.”

Kui õde talle helistab, küsib ta: sa ei kõla täna rõõmsana, mis juhtus?

Juunis on tal viimane teraapiatund.

Joonas veedab suve koos vanemate ja õe perega mere ääres. Keegi ei jälgi teda, kui ta õelastega jalgpalli mängib. Tema pere usaldab teda. Aga kõik teavad, et lapsed pole veel vanuses, kus ta neid „teise” pilguga vaadata võiks.

Millalgi sel suvel otsustab ta vanematele ära rääkida. Ühel neljapäeval helistab ta koju ja ütleb isale, et ta peab nädalavahetusel midagi olulist rääkima. Kui ta reedel rongis istub, heliseb mobiiltelefon. See on õde. Ema oli õele helistanud, et küsida, kas Joonasel on ravimatu haigus. Ei midagi kehalist, ütles õde emale. Veidi hiljem helistas ema veelkord ja ütles, et ta on järele mõelnud: ükskõik, mida Joonas talle ka ei räägiks, on ta alati tema poeg.

Sama päeva õhtul istub Joonas koos vanematega elutoas. Ta hakkab rääkima, et ta tunneb külgetõmmet väikeste laste vastu, täpsemalt väikeste poiste vastu, ja et ta vanemad peavad teadma, et ta pole kunagi kellelegi midagi teinud.

Enne kui me edasi räägime, pean ma sind kallistama, ütles isa. Isa tõusis püsti ja võttis Joonase õlgade ümbert kinni.

„Mul on perega vedanud,” ütleb Joonas. „Vähemalt niigi palju.”

Elu mõte: võitlus endaga

Sügisel ei lähe tal enam nii hästi. Üks töökaaslane räägib Joonasele, et ta saab peagi isaks. „Siis mõtlesin ma enda kohta: sinuga ei juhtu kunagi midagi sellist.” Aga need on üksikud mustad päevad. „Ma ei mõista enam enda üle kohut: ma tean, et ma ei saa sinna midagi parata. Ehkki mõnikord pean ma seda täiesti jubedaks. Ma mõtlen: kuidas sa ometi suudad väikesi poisse pidada potentsiaalseteks sekspartneriteks? Ma ei ole karjääriinimene. Suhete vallas on minu ootused null. Ainus, mis on mulle tähtis, on mu pere.”

Kas ta ei peaks seadma endale elus veel mingeid sihte lisaks sihile terve elu millestki loobuda?

„See on pigem puue kui eesmärk,” ütleb ta. „Ma ei ela ju ainult selleks, et kellelegi mitte halba teha.”

Aga milleks siis?

„Ma püüan,” ütleb Joonas, „olla tänases päevas.”

Ta ei näi sel päeval eriti õnnelik olevat.

Kui tema elu lõpus on maailmas paar inimest, kellele pole halba tehtud, kuna Joonas on langetanud õige otsuse, ei saa sellest kunagi keegi teada. Tuntuks saavad vaid need, kes oma pedofiilset kalduvust välja elavad.

Kui inimese elu saab tavaliselt pidada kordaläinuks siis, kui inimene on oma potentsiaali ellu viinud, siis Joonase elu on korda läinud siis, kui ta seda, mis temas peitub, kõigi vahenditega alla surub. Ta ei saa selle eest riiklikku teenetemärki. Ta ei saa oodata isegi õlalepatsutust. Seni, kuni ta elab, ei tohi keegi kunagi isegi teada võitlusest, mida ta peab – välja arvatud need, kelle kohta ta teab, et nad teda armastavad.

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson

© Die Zeit/Heike Faller. Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes Die Zeit 25.10.2012Eestis pedofiil abi ei saaLemme Haldre
arst-psühhoterapeut

Eestis on olemas pedofiilide ravikava. See sisaldab kombineeritud ravi: ravimeid ja psühhoteraapiat. Psühhoteraapia pool on aga nõrk. Ambulatoorne psühhoteraapia on tasuline, haigekassa selle eest ei maksa ja selle kättesaadavus on halb.

Eestis saaks palju ära teha, eriti just nooremate puhul. Külastasin äsja Kopenhaagenis keskust, kus pakutakse ravi kuni 21-aastastele pedofiilse kalduvusega meestele. Seal ravitakse neid, kes on teinud seksuaalseid katsetusi laste suhtes: kui näiteks 13-aastane poiss näitab üles seksuaalset huvi endast nooremate poiste suhtes, vajab see uurimist ja sekkumist.

Kas Eestis on psühhoterapeutidel vaikimiskohustus? Kui tuleb täiskasvanud klient ja ütleb, et on teinud pedofiilse teo, siis seaduste järgi olen kohustatud politseisse teatama. Ehk vajaks see ülevaatamist, et nendel inimestel, kes pakuvad ravi, oleks teatud teised võimalused.