Jaanus Piirsalu: Miks inimesed soetavad lapsi?
Juba küsimuse sõnastus oli provokatiivne – harva räägib keegi laste soetamisest. Tavaliselt soetatakse endale mõni lemmikloom, armuke või uued püksid.
Enamik vastuseid olid väliselt eeskujulike lapsevanemate imal positivism, et lastega täitub kodu armastusega või et lastes peitub õnn. Oli ka midagi uut: kui 40-aastaselt ei kosta sinu kodus laste kilkeid, siis seavad end seal sisse košmaarid! Kui õudne!Üks vastus aga üllatas otsekohesusega, sest ma poleks uskunud, et keegi julgeb avalikult seda tunnistada. (Ega see vastaja, tuntud inimene, ka loll ei olnud: ta viitas omakorda, et sellist mõtet olevat väljendanud üks tuttav.)
Tema jutu mõte oli selles, et tal on tütar, kelle sünnitamist ta tagantjärele kahetseb, sest emaks olemise rõõmud ei ole sugugi võrreldavad lapse kasvatamise raskuste ja loobumistega. Kõik tema lastega sõbrannad pidavat kahetsema, et neil on lapsed. (Seejuures kõik tema lastetud sõbrannad kahetsevat, et neil lapsi pole.) Mõte oli selles, nagu ta ise inglise keeles väljendus: children are highly overrated. Maakeeles öeldes: laste omamises pole midagi lahedat. Meelde ei jäänud see vastus mulle põhjusel, et vaat kus tobe arvamus, vaid sellepärast, et ma kahtlustan, et mingil hetkel (selge, et mitte positiivses meeleolus olles) tabavad paljud vanemad end samalt mõttelt. Lööge see ingliskeelne väljend internetiotsingusse ja leiate sadu arutelusid ja hulgaliselt selle väite toetajaid. Aga kes julgeks niimoodi avalikult arutleda?
Mina olen küll samamoodi mõelnud. Ja mitte ainult siis, kui Robi jonnib mitmendat tundi. See pole midagi, sest iga jonn läheb üle. Suurem tusk tuleb peale siis, kui mulle järjekordselt meenub, et ajakirjanikuna ei saagi ma endale suure tõenäosusega enam kunagi lubada sellist aja- ja liikumisvabadust kui varem. Lapsesaamine tähendab praeguses küllalt enesekeskses maailmas paljude jaoks üsna suurt julgust. Millegi saavutamiseks tahaks ju maksimaalselt vaba olla, aga lapsed ja üldse sügavamad suhted kellegagi segavad. Mitmelapselisest perest ma ei räägigi. Välja arvatud muidugi, kui sa egoistlikult kõik lastega ja koduga seotud mured naise (või mehe) kaela lükkad. See on ka täiesti arvestatav variant. (Lapsesaamine nõuab muidugi palju erinevaid julgusi.)
Lõpuks valin ma ikkagi lapsed. Aga mulle ei meeldi põhjendusena jutt, et marss-marss kõik lapsi tegema, muidu „sureme me eestlastena välja ja kellele me siis seda riiki ehitame?” (ma ei kasvata lapsi riigile ega rahvale) või et muidu kaob minu nimi maamunalt (pärast surma on mul sellest täiesti ükspuha).Ma arvan, et minu puhul oli/on lastesaamise soovi põhiline põhjus hirm. Hirm jääda vanaks saades üksi (õigemini küll kaksi, aga ega kahekesi naisega abitud raugad olla parem pole). Seda ma kardan, tunnistan ausalt. Ega lapsed ka muidugi mingit kindlat garantiid anna (Hoiupanka ju enam pole!), aga paremat ideed mul pole, kui et lapsed aitavad ja hoolitsevad meie eest ja käivad meiega suhtlemas.
Tited muidugi ei hooli sellistest aruteludest. Nemad sajavad ühel hetkel justkui taevast alla. Meie Robi vähemalt küll. Ta oli korraga kohal ja nüüd pole enam midagi teha. Parim, mis me suutsime välja mõelda, oli see, et talle on vaja venda, et tal poleks üksi igav.
