Vuosaari vaikelu
„Vabandust, kuidas pääseb pahale maale?”
„Mis-mis?”
„Vuosaari linnajakku, ma mõtlen?”
„Sinna viib ainult metroo, mis sa sealt otsid?”
„Seda, mida Aki Louhimies meile oma filmides näitab?”
„Paljaid Eesti kuulsusi või nende lapsi seal küll pole.”
„Aga mis seal siis on?”
„Elu nagu elu ikka. Me võime seal veidi kolada, lähme!”
Parem oleks, sest isegi Helsingi metroos võib ära eksida. Selle Itäkeskuse juures kaheks hargneva ainsa liini teine haru viib hoopis põhjapoole Mellunmäe kanti. Meikäläinen (kohalik) ja Muukalainen (külaline) võtavad õige rongi. See sõidab peamiselt maa peal, üle paari kaljuse lahesopi, mööda mõne Lõuna-Eesti väikelinna tehisjärveranda meenutavast pisiplaažist, ühest mustlaslaagrist ja ongi lõpp-peatus Vuosaari – hiljuti Eestiski esilinastunud samanimelist filmi näinutele tuttav üksildane ja kurblik maailm. Koht, mille kohta Eestis räägitakse, et see on Helsingi Lasnamäe või Põhja-Tallinn.
Rongi saabumine lööb tööpäevast vaikelu elava elurajooni arteri tuksatama. Matsakad muumimammad vaaruvad väärikalt väljapääsutrepi poole, sealt sörgivad alla kooli algusest elevil väikesed Myd. Mis parata – Soomes hakkab kool varem, nende esimene september on juba augusti keskel. Keisrinna väärikusega tipivad rongi gootilikult glamuurseis rahvarõivais mustlaspreilid. Nende tumedat verd paaž kannab dresse ja kingi. Kõrvu kostab kusagilt ka kodune: „Vitja, nelzjaa, idissjudaa!” Pilku püüab püstipäine päevavaras, põhimõtteliselt parmaat. Kuid tooni annavad tavalised inimesed oma igapäevasuse märkamatuses.
