Vuosaari vaikelu
(4)
Tõik, et äärelinna viib kesklinnast ainult metroo, kuid seda iga mõne minuti tagant, muudab Helsingi võrdväärseks Tokyo või Londoniga. (Foto: Terhi Pääskylä-Malmström)
„Vabandust, kuidas pääseb pahale maale?”
„Mis-mis?”
„Vuosaari linnajakku, ma mõtlen?”
„Sinna viib ainult metroo, mis sa sealt otsid?”
„Seda, mida Aki Louhimies meile oma filmides näitab?”
„Paljaid Eesti kuulsusi või nende lapsi seal küll pole.”
„Aga mis seal siis on?”
„Elu nagu elu ikka. Me võime seal veidi kolada, lähme!”
Parem oleks, sest isegi Helsingi metroos võib ära eksida. Selle Itäkeskuse juures kaheks hargneva ainsa liini teine haru viib hoopis põhjapoole Mellunmäe kanti. Meikäläinen (kohalik) ja Muukalainen (külaline) võtavad õige rongi. See sõidab peamiselt maa peal, üle paari kaljuse lahesopi, mööda mõne Lõuna-Eesti väikelinna tehisjärveranda meenutavast pisiplaažist, ühest mustlaslaagrist ja ongi lõpp-peatus Vuosaari – hiljuti Eestiski esilinastunud samanimelist filmi näinutele tuttav üksildane ja kurblik maailm. Koht, mille kohta Eestis räägitakse, et see on Helsingi Lasnamäe või Põhja-Tallinn.
Rongi saabumine lööb tööpäevast vaikelu elava elurajooni arteri tuksatama. Matsakad muumimammad vaaruvad väärikalt väljapääsutrepi poole, sealt sörgivad alla kooli algusest elevil väikesed Myd. Mis parata – Soomes hakkab kool varem, nende esimene september on juba augusti keskel. Keisrinna väärikusega tipivad rongi gootilikult glamuurseis rahvarõivais mustlaspreilid. Nende tumedat verd paaž kannab dresse ja kingi. Kõrvu kostab kusagilt ka kodune: „Vitja, nelzjaa, idissjudaa!” Pilku püüab püstipäine päevavaras, põhimõtteliselt parmaat. Kuid tooni annavad tavalised inimesed oma igapäevasuse märkamatuses.
„Ja ongi päriselt olemas,” elavneb Muukalainen lõpp-peatuse perroonil. „Mida sa siis ootasid?” küsib Meikäläinen, kui nad trepist üles lähevad.
Päris inimesed, päris kohad
„Vaata,” selgitab Muukalainen, „kui Eestis tehti „Sügisball” või „Mina olin siin”, mis on nagu „Vuosaari” ja „Paha maa” vasted lahe lõunakaldal, siis loodi tegelastele tinglikud ruumid askeldamiseks. „Sügisballi” raamat rääkis hoopis ühest teisest, kuid täiesti konkreetsest ajastust ja linnajaost. Filmis viidi tegevus üle teise linnajakku ning aja mõõdet hägustati, kuni lihtsam vaataja hakkas loo asemel ekraanil nägema kunstilist udu. Raamat „Mina olin siin” on aga kirjutatud Tartu põhjal, selle tunneb lugedes ära, kuigi linn jääb anonüümseks. Filmis püüti Tallinnast teha seda anonüümset linna, kuid tulemus, kus linnasüdamest Foorumi eest minnakse sisuliselt ümber nurga Pelgulinna Õle ja Härjapea nurgale, oli lihtsalt naeruväärne ja ebaveenev. Louhimies on vähemalt selle ära tabanud, et päris inimeste ja päris kohtade, olemasoleva ruumi kõverpeegeldamine töötab mõtlemapanevamalt.”
Meikäläinen pole kumbagi filmi näinud, aga noogutab kaasa. „Kui sind huvitab, siis mööda seda tänavat nad „Paha maa” filmis sõitsidki,” viipab ta jaama kohal jalakäijate sillalt alla. „Aga see siin on Soome kõige kõrgem kortermaja,” osutab ta tornile teist kätt.
Laias laastus jagavad metroorööpad Vuosaari kaheks. Mere äärde jäävad uuemad, metsa sisse vanemad tänavad. Vana Vuosaari ehitati kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, uus on viimase kümne aastaga kerkinud. Arhitektuur on rangelt põhjamaine – napp ja praktiline, kuid samas elegantne ning ajastu esindajana tänaseni relevantne.
Meikäläinen ees, Muukalainen järel, kõnnivad nad mere poole. See kõik on liiga ilus, et tõsi olla. Uued heledad kortermajad, moodne maastikuarhitektuur ning rahustatud liiklusega ja tööpäevaselt tühjad tänavad ja paar ehitusplatsi meenutavad tänu lõõskavale põhjamaapäikesele pigem Vahemere-äärset. Kui ainult mändide asemel palmid kasvaksid.
Aken reedab immigrandi
Kohalik koolimaja, kõige tavalisem piirkonnakool keset parki meenutab üht teist koolimaja 80 kilomeetrit lõunas, samamoodi mändide all. Eestis saavad seda endale lubada vähesed jõukamad pered. Siin aga asub elegantne haridustempel pigem vaesema või sisserännanud rahva rajoonis.
Tänavad lõppevad merega, nagu need, mis Tallinnas Sõle tänavalt Stroomi randa viivad. Kuid liivaranna asemel loksuvad siin seasõrgadega kai külge klammerdunud kaatrid ja jahid. Kortermaju lahutavad merest vaid mõned meetrid.
„Vaata,” osutab Meikäläinen ühe klaasitud rõdu poole, „seal elavad sisserännanud. Soomlastel pole kombeks niimoodi lillepotte rõdule riputada. Rääkimata taolistest kardinatest,” viitab ta korrus kõrgemale ja siis kõrvale: „Ja satelliidipannid pole meil ka kombeks. Üldse kuulub siin palju kinnisvara venelastele. Kinnisvara Euroopa Liidus tähendab neile inimlikumat viisarežiimi.”
Eesti hõrgutised purgis
Teele jääb pood „Eestin Herkut” (Eesti hõrgutised). „Vau, ma olen tagasi lapsepõlvemaal Nõukogude Liidus,” ahhetab Muukalainen. Meikäläinen ei saa aru. „Vaata neid riiuleid, konservi- ja purgitoite! Maiustustevalikut! Piimaletti! Sellised hõredad ja askeetlikud olid Eesti poeriiulid, kui ma väike olin. Oligi umbes, et sprotid õlis, vormileib ja kolmeliitrised purgid tomatimahlaga!”
Müüjapreili nendib selle peale, et kaubapäev on homme ning musta leiva ja koogikesed ostavad soome-eestlased esimeses järjekorras ära, kui kohalikud venelased just ette ei jõua. Ehitajalt ei saa eeldada, et ta pärast pikka tööpäeva keerukamat kui purgist-pannile-toiduvalmistamist armastab.
„Sa näed nii pettunud välja,” märgib Meikäläinen kiriku ees, mis meenutab Muukalainenile Kääriku või Nelijärve spordibaasi. Künkal punastest tellistest kirik, ümberringi park, vaiksed tänavad ning väikesed kortermajad-ridaelamud. „Ma olen Elvas! Ma olen Tõrvas! Ma olen Otepääl või Antslas! Kus see Lasnamäe siin on? Kus see Põhja-Tallinn siin on?”
Meikäläinen viib Muukalaise paar kvartalit eemale suuri kortermaju vaatama. „Häh! Siin ei teki mingit võõrandumist, ei mingit tühisusetunnet. Ja tead miks? Need majad on liiga väikesed. Kolm kuni kuus korrust, üks-kaks sissekäiku. See on idüll, see on Le Corbusier’ modernistliku linnaruumiutoopia õnnestunud teostus. Erinevalt Lasnamäe hoovikanjonitest ja tühermaadest,” konstateerib Muukalainen.
„Üks mu sõber elas siin. Ühel päeval, kui ta linnast koju hakkas tulema, helistas talle kodust abikaasa, et pargis joovad ja jauravad eesti ehitajad ning kui tema sealt mööda läks, kippusid nad omavahel kaklema. Ta leidis, et tema proua võiks teist ja ohutumat teed pidi koju tulla. Või veelgi enam – ta hakkaks vastu jalutama, kui rong Vuosaarisse jõudma hakkab,” lohutab Meikäläinen Muukalaist ning jätkab: „Ja mu teise sõbra majas elas mees, kes armastas lakke tulistada, kui ülakorrusel jooksvad lapsed närvidele käima hakkasid. Lõpuks tappis ta oma pere ja siis enda. Sõbra rõdu sai Iltalehti esikaanele. Aga selleks ajaks elas ta juba mujal.”
Muukalainen näeb, kuidas üks pärastlõunane perekond end autost välja pakib. Kaks põnni, kotid ja lastejalgratas. „Syyttömänä syntymään / sattui hän / tähän maahan pohjoiseen ja kylmään / jossa jo esi-isät / juovuksissa tottakai / hakkasivat vaimot, lapset, jos ne kiinni sai*,” loeb ta Meikäläisele peast ette Eppu Normaali „Murheilisten laulujen maa” esimese salmi. „Keskeltä kumpujen / mullasta maan / isät ylpeinä katsovat poikiaan / työttömyys, viina, kirves ja perhe / lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe**,” jätkab Meikäläinen viimasega.
„Et siis ikkagi paha maa,” küsib Muukalainen ja Meikäläinen jätkab, kui nad järgmiste kortermajade vahele kõnnivad osutades ühele kahekordsele nende vahel: „Kolibri eralasteaed on kuulus selle poolest, et selle omanike seas oli pedofiil. Möödunud aastal tuli välja, et 1990-ndatel ühendas ta pahatihti oma töö- ja eraelu. Sel suvel mängisid mingid eestlased siin omavahel maffiasõda, andsid liikuvast autost ühele tina. Aga üldiselt on Vuosaari turvaline linnajagu, siin elatakse.”
* Süütuna sündida / lasti tal / siin põhjamaal külmal / kus juba esiisad / kindla peale purjuspäi / peksid naisi-lapsi, kui need ette jäid
** Küngaste vahel / mullasel maal / isad uhkelt poegi vaatavad / töötus, viin, kirves ja pere / lumehang, politsei ja viimane vigaVuosaariHelsingi linnaosa
••Asub kesklinnast 20 minuti metroosõidu kaugusel idas.
••Rajatud 1960–70-ndatel, uuem osa 2000-ndatel.
••Praegu umbes 40 000 elanikku, kelle seas on märkimisväärselt palju sisserännanuid.
••Pindala: 15,38 km², asustustihedus 2600 in/km²
••Vuosaaris toimub Aki Louhimiehe viimase filmi „Vuosaari” tegevus.
