Võrukeelne etnoõudus Väimelas
Varemgi silma torganud Võru teatriateljee on suveteatri esimeste tulijate hulgas.
Tänaseks on juba mitmel rõskel hilisõhtul Võru külje all Väimela mõisa viljaaida pööningul mängitud Võru literaadi Jan Rahmani kirjutatud lugu “Painaja”. Tüki aluseks on teise kohaliku kirjamehe Juhan Jaigi tondilood ning Rudolf Reimani senimängimata näidend “Painaja” (1925) – siit huvipakkuv haak tänase suveteatri kontekstis: Reimani näidend tervikkujul on jõudmas Leigo Järveteatri lavale.
Mis siis seal – isegi viledal õhtul hubasena näivas – aidas sünnib? Habras ja sensiibel neiu Leenu (vabakutseline Marianne Kütt) ihkab üles, metafüüsilisse kõrgusse. All, pehmes mudas püherdab zombistunud külakogukonna “kordeballett” (ateljee trupi põhituumik), kes tahab iga hinna eest “eksinut” oma mülkasse tagasi kiskuda.
Leenu vastupandamatud tungid materialiseeruvad teraskõvas Raudmehes (Anti Kobin nukuteatrist), kes üritab Leenut taas vertikaalsete aampalkide sfääridesse tõmmata. Tekkinud konfrontatsioon murrab sisse vääramatu buldooserijõuga. Lõhestuvad teadvused, ragisevad veskikivid, pudenevad amputeeritud kolbad, liikmetel hangub veri, kitarrikeelte jäine metall libiseb üle kuulmekile.
Õuduse anri puhul, kui tegu pole just avameelse slasher-movie’ga, tekib ikka küsimus uskumise-uskmatuse piiridest. Teatriõudus on muidugi erijuhtum, vaataja kollektiivne distantseeritus kõlbab pigem õuduse väljanaermiseks. Tarmo Tagametsa lavastus on juhitud voolusängi, mis jätab ukse praokile mõlemas suunas – nii psühhoanalüüsi kui ka esteetiliseks muudetud palagani poole. Üldse on tükk kokku kombineeritud sedavõrd sünkretistlikult, et vist polegi etenduskunsti stiili ega zˇanrit, mis sootumaks puuduks: rahvuslik tragöödia, nüüdisaegne tantsulavastus, tragifarss, külanaivism, ritualism, muusikal. Ehk ainult puhas estraad jääb välja.
Leenu kuju lihtsustatud
Ateljee senistes lavastustes on eesti ja võru keele osakaal jagunenud valdavalt pooleks, seekordne on täisvõrukeelne. Veel üks võimalus “oma” ja “võõra” vastandamiseks. Meelde turgatas ühe põhjaeestlase tunnistus, et võru keele “haugatused” meenutavad oma intonatsioonilt jaapani keelt. Eks kuulegi ju eestlane jaapani keelt kõige enam jaapani õudukaid vaadates.
Ühtlasi jookseb siit veel üks niidiots lavastuse interkultuurilisse mustrisse, mis ju kirev niigi: etnofuturism, ladina-ameerika realism, skandinaavia mütoloogiad. Etnoõudus ulatab käe globaalküla asukale.
Kõhklen ainult, kuidas võtavad nähtu vastu tundlikumad naisvaatepunkti esindajad. Kas ei viirastu neile Leenu kujus mehelik lihtsustamistarve – kas pole äkki Jaksi naksikesed ja puugikesed liigkergelt välja mängitud naiselike lihalike tungidena, mis intellekti taganema määranud? Aga muidu peaks suvetükk sobima kõigile, kes enam kell kümme õhtul voodis ei pea olema.
 |
  |
 |
