VOLDEMAR KOLGA: Doris Lessing räägib romaanis armastusest kogu selle täiuses
(1)
Raamatu teeb nauditavaks esitatud story keerukus, kes aga ütleb, et inimese elu peab lihtne olema.
Pealkiri viitaks nagu vanade (inimeste) mingile probleemile. Saades aga teada, et raamatu pealkiri on laenatud prantsuse vanasõnast “Kui noored teaksid kui vanad suudaksid”, siis hakkad palju ootama. Samas tuleb nentida, et tegemist pole põlvkondade romaaniga, kus noored ei mõista vanu ja vastupidi. Nii triviaalne Lessing ei ole. Vanus ei mängi selleski armastusromaanis otsustavat rolli. Armastuse seosed vananemisega ei ole ühesed, pigem individuaalsed.
##Alljärgnevalt ei hakka ma romaani ümber jutustama, vaid püüan analüüsida tegelaste omavahelisi suhteid psühholoogiast lähtuvalt. Analüüs tähendab elementide ja nendevaheliste seoste eristamist. Analüüs on tegelikult üks hull asi, kuna vahetu ilukirjanduslik tervik lõhutakse.
Kõige suurema killu moodustab romaanis edukas naisteajakirjas töötav peategelane Jane Somers. Tema jutustabki minategelasena oma elu, mis toimub tema ja ta kaaslastega. Esimene tähelepanek: Jane’il on millegipärast ka teine nimi – Janna, mis aga ei ole lihtsalt nime teine variant, nagu Volli, vaid midagi enamat. Janna on Jane’i psüühiline pikendus, alter ego, kes analüüsib elu eri positsioonidelt. Ta võib vabalt minna teise inimese positsiooni ja kirjeldada toimuvat läbi tema silmade. Seda teeme me aga kõik vähemal või suuremal määral.
Kui jätkata analüüsi, siis peab peategelasel olema loogiliselt enda esindatus kelleski teises. Selleks teiseks on Jane’i õetütar Jill, keda kutsutakse ajakirja toimetuses Jane’i koopiaks. Nimede sarnasuse taga (Jane ja Jill) on ka vaimse maailma sarnasus. Jillist on Jane teinud samasuguse isiku nagu ta ise – hästi edasijõudva persooni. Huvitav nüanss aga seisneb selles, et suhted õega on halvad, või õigemini, nad kuuluvad lihtsalt eri maailmadesse. Jane’i koopiaks on aga just teisest maailmast pärit õetütar. Miks vajab autor sellist keerukust? See asjaolu võimaldab kirjanikul avada Janna inimlikku potentsiaali, mis väljendub heategemises inimesele teisest maailmast. Analoogselt lapsendas Schröder just vene lapse, kes kuulub teise maailma – sakslaste jaoks negatiivsesse maailma. Vene lapse peal ilmneb saksa headus paremini kui teiste rahvaste peal.
Viimase idee tugevdamiseks on romaani sisse toodud tõeliselt äpardunud figuur, kelleks on teine õetütar Kate. 19-aastane neiu ei suuda elada sessinatses maailmas. Tahaks olla nagu punkar, aga ei suuda isegi seda rolli välja mängida, rääkimata mingist edenemist elus, millele tugineb lääne ühiskond. Tahab olla muidugi kuulus nagu tädi Jane, kujutades ennast modellina. Samas oleskleb ta tundide viisi, kõrvaklapid peas, ega tee midagi, ei õpi, ei tööta, isegi süüa ei tee. Jane’i korteri äralagastamine koos narkomaanidest sõpradega kuulub asja juurde.
Iga “normaalne” inimene oleks sellise käki minema löönud, põrgusse saatnud. Mitte aga Jane, kes vaatamata kõigile sigadustele hoiab teda enda juures. Headus tuleb ilmsiks äparduse foonil (vrd Pertelson ja Budõlin).
Romaani keskseks elemendiks on Jane’i armastuslugu. Ei ole kunagi juhtunud kuulma sellisest armusuhtest. Kas on päriselus võimalik, et kui saadakse poole aasta jooksul kokku peaaegu iga päev, nauditakse koos veedetud hetki, jalutatakse tundide viisi, kingitakse sülemite viisi lilli, õhatakse, ei tea mis veel – ja siis ei tea Jane oma armastatu Richardi elust midagi, ei tema elukutsest ega perekonnast. Ja mis veelgi hämmastavam: paar ei jõua kunagi seksini, kusjuures mõlemad seda tahaksid. See käib üle mõistuse! Eriti kui panna kaasaegse kirjanduse konteksti, kus kepitakse kiiresti ja sageli. Kas on tegemist mingite pervertidega, kes eitavad lihalikku armastust?
Asja selgituseks peaks vaatama romaani pealkirja – kas vanad suudaksid ? 50-aastased “vanad” Jane ja Richard ei suuda, ei saa sellepärast, et elatud elu piirab nende tegemisi. Mida vanemaks saab inimene, seda tugevamaks saab tsensor, kes piirab käitumist. Laps teeb, mida tahab, erinevalt täiskasvanust. Jane’i “valvab” Richardi eest unenägudes tema surnud mees. Suhte ajal näeb ta kogu aeg kadunut unes. Pealegi hoiab Jane’i tagasi äpardunud õetütar Kate, kelle pärast ei saa ta Richardit koju kutsuda. Kui ükskord see õnnestub, siis voodisseminekut ei toimu, kuigi mõlemad tahaksid. Suvaline seks lööks kogu nende maailma segi.
Richardit hoiab kinni tema perekond, kolm last ja naine, kellega aastaid koos elatud. Tema perekond on vägagi kummaline, kuigi väliste tunnuste järgi edukas arstide pere. Kummalisus väljendub nende omavahelises sõltuvuses. Murdeealine tütar, kelle kummalisuse juured peituvad varases lapsepõlves üle elatud tähelepanu puuduses, mille põhjustas venna sünd. Vennas on aga Downi sündroomiga rõõmsameelne idioot. Neiu näeb Jane’is ohtu peresuhetele ja hakkab isa jälitama, et segada tema kohtumisi armastatuga. Ta tahaks nagu perekonda päästa võõra naise eest. Käitumise põhjused on tegelikult selles, et ta jäi tähelepanust ilma, kui perekonda sündis idioodist vend, kõigi lemmik. Normaalsem ei ole ka perekonna vanim poeg, kes käib juba ülikoolis, aga lülitub isa jälitamise kampaaniasse. Ja ikka endiste peresuhete säilitamise nimel. See on hea näide inimpsüühika konservatiivsusest.
Suhted on vastastikused
Romaanis ongi palju jälitamist, luuramist üksteise järel. Kahtlustamine räägib inimeste sõltuvustest, võimetusest elada vaba ja iseseisvat elu. Kogu aeg vajatakse kedagi, kes oleks sinu enda vaimne pikendus. Näiteks sõltuv isa vajab poega, et realiseerida enda tegemata jäämised. Sõltuvad persoonid on armastusvõimetud, aur läheb luuramisele ehk sõltuvuse säilitamisele. Jane’i ja Richardi armastust piirasid eelnevad aastad. Armastada saab vaid eeldusel, kui vabanetakse elatud aastate koormusest ning praegustest kohustustest ja seostest. See oli romaanikangelastele üle jõu käiv ülesanne, mille tagajärjel minnakse lahku, et jätkata oma endist elu. Kurb, aga ilmselt reaalne asjade käik.
Romaanil on veel üks huvitav iseärasus. Oli võimalik jälgida armunute liikumisteid Londonis, mis annab juurde mingi võlu. Paljudele lugejatele on kindlasti tuttavad sellised kohad Londonis nagu Baker Streeti ja Tottenham Court Roadi metroojaamad või Regent, Green ja Hyde Park.
Lessingu raamatut võiksid lugeda need, kes on kunagi lugenud Hesse “Stepihunti” või näinud filmi “Being John Malkovich” või kellele ütlevad midagi Carl Gustav Jungi binaarsed arhetüübid. Viimane leidis, et meie psüühikat valitsevad vastandlikud alged, mis tasakaalustavad teineteist. Kuidas muidu mõista suurt armastust Jane’i ja Richardi vahel ilma seksita.
Doris Lessingilt (sünd 1919)
eesti keeles
Ellujäänu mälestused. Romaan, Perioodika, 1983.
Hea naabri päevik. Romaan, Varrak, 2003.
Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte. Loomingu Raamatukogu ; 1957.
Kui vanad suudaksid. Romaan, Varrak, 2004.
Kuldne märkmeraamat. Romaan, Varrak, 2000
Viies laps. Romaan, Eesti Raamat, 1995.
