Võib minna valjuks, lahedaks, karmiks

„Ajami”

Saksamaa, Iisrael

Režissöörid: Scandar Copti, Yaron Shani

Homme kell 22.30

Tallinna Cinamonis

Ajami on linnaosa Tel Avivis, kus elavad enamasti araablased. Lähis-Idas pulbitsevat kultuuri-religiooni-elustiili konflikti ei pea tõenäoliselt kellelegi kirjeldama ja sellesse püssirohu­tünni siseneb ka Scandar Copti filmiga „Ajami”. Palju laenab ta viimase kümnendi tänavaelu suurfilmidelt, nagu brasiillaste „Jumala linn” või itaallaste „Gomorra”. Copti, kes mängib ka kõr­valosa, avab järk-järgult Ajami hingeelu, kus võib igast väiksest arusaamatusest lõpuks välja kooruda suur jama. Nii viib mitme inimese elu süsimusta pimedusse üks õnnetu konflikt baarmeni ja katuseraha nõudja vahel. Sellest hakkab arenema rahvuseid, usku ja inimesi ületav konflikt, kus pole võitjaid, vaid enamjaolt ainult kaotajad – hea, kui mõni viigiga välja tuleb.

„Küla nimega Paanika”

Belgia, Prantsusmaa

Režissöörid: Stéphane Aubier, Vincent Patar

Homme kell 19

Athena keskuses

3. detsembril kell 19

Paide kultuurikeskuses

Nukufilm mõjub, nagu selle oleksid välja mõelnud fantaasiarikkad mudilased. Lapselikult rõõmsa huumoriga täidetud teose tegelaste valik on sama juhuslik kui tüüpilise mänguasjakasti elanikkond. Siin on traktoriga talumees ja tema rääkivad loomad, aga ka vangla, muusikakool ja kurjad polaaruurijad, kes elavad robotpingviini sees. Kandvaks liiniks on peategelaste Hobuse, Kauboi ja Indiaanlase ning kiuslike mereelukate mõõ­duvõtmine. Filmi sisemine loogika on seda­võrd avar, et või­maldab kõige jaburamaid sü­žee­pöördeid. Täies­ti võrdsel mää­ral nauditav nii lapsele kui ka täiskasvanule. Belgia ani­mat­sioonikunstnike „Küla ni­me­ga paanika” on esi­me­ne täis­pika stop-motion (nu­ku­fil­mi­de te­ge­mi­sel kasutatav teh­ni­ka – toim) animatsioon, mis on va­li­tud Can­nes’i filmi­fes­ti­va­li pro­gram­mi.

„Võib valjuks minna”

USA

Režissööri: Davis Guttenheim

6. detsembril kell 20

Coca-Cola Plazas

Dokfilmis „It Might Get Loud” saavad kokku kolm nimekat eri põlv- ja koolkondade kitarristi – U2 The Edge’i, Led Zeppelini Jimmy Page’i ja The White Stripesi Jack White’i –, kes avavad kitarristiks saamise loo ja räägivad lahti oma filosoofia. Võib ju mõelda, et mis selles „tinistamises” nii erilist või keerulist on, kuid kohe filmi alguses selgub, et tehnikafännist The Edge’i, vanakraamiaustaja White’i ning tunnetusele panustava Page’i arusaamad heast kõlast ja maitsekast kitarrimängust on vägagi erinevad. Film vaatlebki meeste kitarristifilosoofia kujunemist. Kolmes loos on midagi ühist: fanatism ja kitarri­mänguarmastus. See teebki mehed filmi lõpuks vägagi sarnasteks.

Ühe emotsionaalse kõrghetkena tasub siinkohal ehk eraldi välja tuua stseeni, kuidas hallipäine Page rock’n’roll’i klassikasse kuuluva instrumentaalpala „Rumb­le” (Link Wray, 1958) saatel särasilmi õhukitarri mängib.