Vincent ehk kuidas kujuneb geenius

Murelikuks teeb, et need viimased repertuaarivalikud pole just päris selles kõrguses, mida vaataja on siiani oodanud. Kas riigiteater peab oma repertuaari kohandama ja latti langetama kunstikaugeks jäänud maksujõuliste valgekraede ootuste kohaselt, kelle jaoks Shakespeare’i “Hamlet” on liig ning ilmselt käib tal üle mõistuse ka Linnateatri selle hooaja naelaks jäänud “Tšapajev ja Pustota”? Linnateater hakkab järele andma tarbija survele, kuigi idealistlik eesmärk oleks suunda näidata ja käia samm eespool.

Vincent liigub kobamisi

Lihtsa meelelahutusena ei olnud “Vincent” muidugi üldse mitte halb. Originaalkeeles “Vincent in Brixton” võitis eelmisel aastal Inglise näidendiauhinna “Olivier”. See on hästi komponeeritud spekulatiivne lugu noorelt surnud kunstigeeniuse Vincent van Goghi elu ja saatust mõjutanud olulisest, aga lühikesest elujärgust Londonis aastatel 1873–1876.

Pastori perekonnast pärit nooruki eluvaated, iskiksus ja eelistused muutuvad keskkonna vahetudes kardinaalselt. Kodust kaasa saadud tõdesid ümber hinnates ja oma võltsist tolerantsist ja aususest teadlikuks saades, ei leia ta küll kohe õiget teed ja kutsumust, vaid liigub kobamisi, kuid purustavalt edasi, põhjustades hunniku hingevalu võõrustajatele ja kodustele.

Väliselt veendunud, kuid sisemiselt alles ennast taga otsiva Vincenti osas on porgandivärvi parukaga Alo Kõrve, kelle ülesanne oma esimestel piltidel vastutustundetut keigarit ja kunstikaupmeest kujutada, silmanähtavalt ei istu. Sest see suurte tunnetega geenius juba pulbitseb tema ahtakesest vormist välja.

Aga need ebakõlad taanduvad ja lüüriline armastaja, kes esmalt peab maha suruma tärganud armastuse võõrustajast lesknaise (Epp Eespäev) tütre Eugenie’ (Hele Kõre) vastu, sest viimasel on juba kihlatu (Andero Ermel) olemas, saab võiduka tasu, kui vallutab lesknaise enese südame. Sest ükski naine pole liiga vana, kuni ta armastab ja on armastatud.

Fragmentaalne lavalugu

Epp Eespäeva matriarhaalne ja ebamaine, sisemuses melanhooliaga võitlev ja väliselt kõrk ning kauge lesknaise kehastamine on mõjus ja mitmeplaaniline. Mida ei saa aga öelda Evelin Pange karikatuurselt naiivse ja rumalavõitu Vincenti õe Anna rolli kohta.

Sama fragmentaarne, nagu on kirjade põhjal taastatud Vincent van Goghi elulugu, on ka see lavastus. Palju jääb välja ütlemata, nagu ei selgu ka Vincenti kirjadest, mis siis ikka tegelikult juhtus.

Üldist meeleolu aga vürtsitab tugevalt Hobuveski atmosfääri oskuslik ärakasutamine ning toidulõhnad, mis “köögis” heljuvad. Ringikujuline hoone tingib vaadete rohkuse ning kogu tegevustiku sõlmpunktid kulmineeruvad massiivse köögilaua ümber ja peal.