Viltpliiats fotograafi käes: Dmitri Gerassimov Artdepoo galeriis

Valgevene päritolu noore fotograafi Dmitri Gerassimovi esimene isiknäitus kannab pealkirja “4,67775 m²”. Kõlab nagu mõni pingutatult sotsiaalkriitiline kinnisvarakriisi projekt, aga ometigi pole see nii. Arv viitab hoopiski ArtDepoo galeriisse üles pandud joonistuste kogupinnale. Gerassimov on need teinud tavaliste värviliste viltpliiatsitega. Nende samade vildikatega, mida lapsevanemad panevad oma nubludele joonistamise tundi koolikotti kaasa. Aluspinnaks on ta kasutanud tavaelus sama harjumuspärast A4 formaadis kontoripaberit.

Neli-koma-kuuskümmend-seitse-jne-ruutmeetrit. Kui kõik need seitsekümmend viis “aa-nelja” põrandale laotada, peaks kokku tulema umbes selline arv. Galeriisse astudes tundub, nagu oleks kunstnik tõepoolest välja pannud nii palju pilte, kui ruum mahutab. Peamiselt on need portreed, tehtud kas konkreetsete fotode alusel või sirgeldatud nii-öelda vaba käe meetodil.

Mis ikkagi toimub? Eelnevast jutust võis juba välja lugeda, et Gerassimov on ameti poolest fotograaf. Tõesti, ta õpib Eesti kunstiakadeemias fotograafiat ja teenib selles vallas ka igapäevast leiba. Tarmukas näitusekülastaja mäletab tema nime ehk pompoossest mullusest noorkunsti “kevadväljapanekust” Tallinna Kunstihoones, mida kureerisid Anders Härm ja Hanno Soans ja mis avati valitsuse kurikuulsa pronkssõduri-operatsiooni eelõhtul. Gerassimovi “debüütpersonaalikal” on foto asemel aga joonistused, peamiselt kellegi (või millegi) näod. Väike spordipoiss Deniss ja haiglaselt helendav Stalin on sundimatus kõrvutuses korvpalligigandi Chicago Bulls logoelukaga, kellele on millegipärast alla tekkinud udarad. Ärimees roheliste ubade taustal on vaat et Wiiralti kuulsa “Jutlustaja” (1932) poosis. Moefriik leiab näituselt ka Louis Vuittoni hiljutise suvekollektsiooni näite (2007).

Väljapaneku kuraator Soans põhjendab niisugust virvarri sellise mõttekäiguga: kuna Gerassimov on need pildid teinud oma vabast ajast “sahtlisse”, siis on tegemist justkui ühe põlvkonna kollektiivse alateadvuse fragmendiga. Kõlab usutavalt küll. Mõni peab päevikut, teine blogib internetis ja kolmas joonistab vildikatega.

Mida veel lisada? Eesti kunsti kontekstis võiks neid joonistusi võrrelda August Künnapu maaliloominguga, sest sarnaselt viimase Konrad Mäe medalistiga joonistab ka Gerassimov karjuvalt värvilisi ja nagu “nihestatud” nägusid, kus ei puudu tugev autoportreeline baaselement. Üldkunstiajaloost lisandub taustana otse loomulikult popkunsti traditsioon, mis laskis möödunud sajandi jooksul kunstigaleriidesse kõik need lõputud Miki Hiired, Marilynid ja Che Guevarad. Gerassimov lisab neile omalt poolt nii mõnegi avaliku elu tegelase, kes kindlustab kelmika tulukese süttimise äratundja silmis.

Dmitri Gerassimov

“4,67775 m²”

ArtDepoo galeriis

kuni 22. märtsini