Viis viimast vadjalast suures Vene sadamas

Kui eestlastele mainida liivlasi, ei teki probleemi: peas süttib tuluke ja kõik teavad täpselt, kellest jutt käib. Kui aga keeleotsast poetada hõimlaste vadjalaste nimi, keda Kingissepa rajoonis asuvasse kahte külla on alles jäänud kõigest viis, võib tihtipeale kaaskodanike silmist segadust näha.

Sugulasrahva juurde jõudmine erilisi probleeme ei valmista, tarvitseb vaid Peterburi bussiga Kingisseppa sõita ja oodata seal kohalikku ühissõidukit, mis viib mööda auklikku teed ja läbi räämas asulate Jõgõperäle (vene keeles Краколье). Küla tähtsaim asutus on kahtlemata kool, mille juures tegutseb ka folklooriansambel Linnud, kelle repertuaaris on nii vadja rahvalaulud kui ka rahvatantsud.

Siiski ei tasu ülemäära rõõmustada: kuigi vadja kultuuri elus hoidmisega tegeletakse, tekitab muret asjaolu, et kohalikud lapsed seal koolis ei käi. Jõgõperäl lihtsalt ei ole noori. Nii pole vadja laule laulvatel Ust-Luga mudilastel ja teismelistel soome-ugri kultuuriga mingit isiklikku sidet. Ka vanemaid inimesi näeb külatänavatel harva, põhitooni annavad üle kogu Venemaa kokku sõitnud sadamatöölised. Noorim kohalik vadja keele rääkija on aga sündinud 1938. aastal.

Taasleitud uhkus

Paiksed vadjalased on enamasti oma juurtele uhked. Nõukogude ajal tuntud häbist on lõpuks üle saadud ja enam ei nimetata vadja keelt ei lamba- ega vasikakeeleks, nagu oli aastakümneid tagasi tavaks nii venelaste kui ka paljude seal elanud läänemeresoomlaste seas. Kuigi omavahel pole see väike läänemeresoome rahvas juba paarkümmend aastat emakeelt rääkinud, üritatakse siiski eestlaste saabudes mäluarsenalist kõik oskused välja võluda. Nii võib end päevinäinud ehitiste ja aeg-ajalt võsa all laiuvate prügihunnikute vahel premeerida tõelise soome-ugri magustoiduga: kuulata peatselt kaduvat keelt, mis sisaldab muu hulgas sõnu ja väljendeid nagu „nätšemiin” (nägemiseni), „suurõt spassibad” (suur tänu) ja „lusti lihakaz sika” (ilus rammus siga).

Jõgõperält viie kilomeetri kaugusele jääb teine vadjalaste kants Luutsa (vene keeles Лужицы). Muuseas on kahe küla vahel hääletades võimalik leida end seitsme-kaheksakesi ühte autosse pressituna. Tihti pole vaja kätt püstigi visata, piisab maanteel kõndimisest ja sõbralik Venemaa kodanik on valmis su sohver olema. See muidugi suurendab võimalust, et enne soovitud sihtkohta jõudmist pead sa umbes pooltunnikese jõe kaldal istuma ja vaatama, kui meisterlikult autojuht kala püüab. Seekord oli saagiks kolm särge.

Luutsas käib praegu vilgas ehitustöö. Juba kolmandat korda on valmimas vadja muuseum. Eelmist kaht juhtis Ilmapuu auhinnaga pärjatud Tatjana Jefimova, kes ise on küll venelane, kuid abikaasa Sergei käest vadja pisiku saanud. Esimene muuseum kestis aastatel 1998–2001, teine 2005–2006. Huvitaval kombel põlesid mõlemad majad maha ja ka seekord paistab tulevase muuseumi eluiga lühemat sorti. Ust-Luga sadamaehitus on jõudnud ohtlikult lähedale ja venelastel on kavas rajada vadjalaste asualale 35 000 elanikuga linn, milles peaks säilima ka vadjapärasus. Mida see tähendab, ei tea keegi.