Victor Hugo hauatagune elu

Tänavu, Hugo 200. sünniaasta künnisel on tema kodumaad haaranud järjekordne “hugomaania”: ellu on kutsud riiklik juubelikomisjon, mis koordineerib aasta vältel toimuvaid lugematuid üritusi (vt www.victorhugo.culture.fr), ajakirjandus pühendab Hugole ühe eriväljaande teise järel ja raamatupoed ummistuvad sünnipäevalast käsitlevast kirjavarast (ainuüksi mõne viimase kuuga on ilmunud sadakond teemakohast üllitist).

Hugo edu pant oli tema töökus. Tema tööpäev oli detailselt paika pandud, sisaldades hommiku- ja õhtupoolikul kirjutamist ja päeval avaliku asja ajamist. Täpne ajakava oli kahtlemata möödapääsmatu eeldus selle hiiglasliku loomelasu sünnitamisele (suur oli prantslaste üllatus, kui selgus, et surres oli Hugo loomingust jõudnud ilmuda vaid kaks kolmandikku!).

Hugo viljeles kõiki oma aja kirjutusĻanre: ta avaldas romaane ja näidendeid, oode ja kõnesid, reisikirju ja ajaloouurimusi, pamflette ja esseesid. Tagatipuks oli Hugo väga andekas kunstnik, kelle joonistused kuulutasid ette moodsa kunsti sündi. Nagu ajaloolased arvavad, oli ta sealjuures üks väheseid 19. sajandi kirjanikke, kes suutis kirjutustegevusega endale terve varanduse soetada (surres hinnati seda tänapäeva väärtuses 21 miljonile eurole!), mis sünnitas paksu verd juba autori eluajal.

Hugo loomingut võrreldakse Prantsusmaal sageli Piibli endaga. Hugo ise kirjutas hilises eas, et tema eesmärk ongi kirja panna uus Piibel, “mitte jumalik, vaid inimlik Piibel”, mis võtaks kokku 19. sajandi. Tuleb tunnistada, et vähemalt mahu poolest täitis kirjanik oma eesmärgi mitmekordselt – tema kogutud teosed võtavad enda alla 14 köidet tihedat teksti, kokku üle 12 000 lehekülje.

Kuid mida tähendab Hugo meile Eestis? Piibliga vaevalt, et tema teoseid keegi kõrvutada tihkab, isegi kui ta on üks neist Prantsuse kirjanikest, kelle nimi esimesena tavalugeja keelele tuleb.

Eesti keelde hakati Hugo loomingut vahendama väga varakult. Veel kirjaniku eluajal, 1876. aastal ilmus Tartus romaani “Jumalaema kirik Pariisis” lühike mugandus pealkirjaga “Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud”. Selle oli “rahvale rõõmuks ja õpetuseks jutustanud” keegi J. Permann. Järgmine mugandus ilmus uue sajandi künnisel (1900) ja tänaseks on eesti keelde ümber pandud suurem osa Hugo romaaniloomingu paremikust. Kõigele lisaks ilmus eesti keeles veidi enam kui aastapäevad tagasi tõenäoliselt parim Hugo elulookäsitlus, inglase Graham Robbi põhjalik “Victor Hugo” (Varrak, 2000).

Eestis on Hugo ennekõike romaanikirjanik; tema näidendeid on lavastatud harva, luuletusi tõlgitud vähe (Ain Kaalep “Peegelmaastikes”), poliitilisi tekste peaaegu üldse mitte (erandiks 2000. aasta Akadeemia juulinumbris ilmunud “Pariisi rahukongressi avakõne”).

Prantsusmaal, kus kõige kõrgemini hinnatakse tema romantistlikku poeedioreooli, on Hugo jätkuva menu üks peamisi põhjuseid tema poliitiliste seisukohtade “korrektsus” tänapäeva perspektiivist. Hugo pole kindlasti suurim Prantsuse romaanikirjanik (temast peetakse paremaks nii Balzaci kui ka Prousti), suurim luuletaja (Baudelaire on suurem) ega suurim dramaturg (Racine’i ja Moliere’i ta ei ületanud). Kahtlemata on ta aga vabariikliku ideaali söakamaid kaitsjaid ja sõnaosavamaid ülistajaid, mis annab talle edumaa kõigi eelnimetatute ees. Sealjuures on kõnekas tõsiasi, et Hugo poliitiline ärkamine toimus tegelikult võrdlemisi hilja, alles 1848. aasta revolutsiooni päevil. Ja nagu märgib Graham Robb, pärines Hugo peamine teave nendest vaestest ja rõhututest, kellest ta palju kirjutas, peaasjalikult tema tihedast läbikäimisest prostituutidega.

Hugo oli meeletult täpne, ta hoolitses väga oma enesepildi eest, mida lootis tulevikule pärandada. Lausa maniakaalselt tähendas ta üles kõik oma pisemadki tegemised, muutis takkajärgi oma luuletuste kirjutamis-aegu, mõtles välja olematuid kohtumisi jne.

Jean Cocteau on lausunud tabavad ja kuulsusrikkad sõnad: “Victor Hugo oli hull, kes pidas ennast Victor Hugoks”.

Victor hugo (26.02.1802 – 22.05.1885)

teoseid eesti keeles

Hüljatud 1 (1954; 1980)

Hüljatud 2 (1954; 1981)

Hüljatud 3 (1981)

Cosette (katkend romaanist Hüljatud, 1941;

1978; 1990; 1999)

Cavroche (katkend romaanist Hüljatud, 1955; 1972; 1990)

Jumalaema kirik Pariisis (1924; 1961; 1971; 1982; 1997; 2000, Jumalaema kiriku

küürakas, 2000)

Inimene, kes naerab (1964; Mees,

kes naerab, 1983)

Tapakirve aastal (1927; Terrori aastal, 1928)

Hernani (näidend, 1924)

Vaesed inimesed (1906)

Viimne päev enne surma (1900)

klassitsistide ja romantikute võitlus

Prantsuse kirjandust 19. sajandi alguskümnenditel iseloomustasid teravad pinged klassitsistide ja romantikute vahel. Victor Hugo romantistliku näidendi ”Hernani” esietendus 25. veebruaril 1830 kujunes sõna otseses mõttes võitluseks kahe leeri vahel. Skandaali põhjustasid juba esimesed värsid, kus aleksandriin murdus klassikalises kunstis lubamatul moel. ”Hernani’s” loobus Hugo klassikalise värsisüsteemi ja reeglite järgmisest, sõnavarapiirangutest ja ümberütlemistest, koha- ja ajaühtsusest.

Katked sündmuste otsese pealtnägija Th. Gautier’ ülestähendustest (raamatust “Histoire du romantisme”, 1874, eesti keeles Aarne Anttila raamatust “Sissejuhatus uus-aja kirjanduse peavooludesse”, 1938, tõlkinud Friedebert Tuglas):

“Noor kirjanik, kelle uhke julgus ja geeniuse ülevus pidas rohkem lugu aust kui menust, oli jonnakalt keeldunud palgaliste jõukude abist, kes akompaneerivad võitusid ja toetavad ebaõnnestumisi. (---) Nii julge kui ta oligi, ometi oli võimatu jätta “Hernani´d” täitsa üksi hakkama saama ebasõbraliku ja märatseva parterri ja näilikult vaiksete, kuid oma viisakas vaenulikkuses vähemalt niisama hädaohtlikkude looĻidega. Lõkendav ja “Cromwelli” eeskõnest [Hugo ühe varasema näidendi manifestimõõdulisest eessõnast – toim.] joovastunud noorsugu pakkus meistrile oma teenistust ja ta võttis selle vastu. (---)

Uksed avati juba kell kaks lõuna ajal, salakavala eesmärgi ja ilmse sooviga, et mingi korralagedus sunniks politseid vahele segama või annaks sellele vähemalt näilise põhjuse. (---) Orkestriruum ja rõdu olid tungil täis akadeemikute ja klassikute päid. Maru-kohin käis kumedalt läbi saali: eesriidel oli aeg kerkida. Ei puudunud palju, et juba enne algust oleks käsitsi kokku mindud, nii suur oli ärevus kummalgi pool. (---) Tarvitses vaid kord lasta silmad sest publikust üle käia, märkamaks, et nüüd polnud mingi harilik etendus, et kaks süsteemi, kaks erakonda, kaks armeed, koguni kaks kultuuri – see sõna pole liiga julge – olid vastamisi, vihates teineteist südame põhjast, nagu vihatakse ainult kirjanduslikul alal, otsides ainult võitlust ja valmis sööstma vastaspoole kallale.”