Verisele terrorismile võib viia vihkamine sinu enda südames

Viljandlasest tavavaatajat huvitab see vähem, kuid eri liiki teatraale kõvasti: mil määral on noorel ja sädeleval näitlejal Priit Võigemastil lavastajakätt? Debüüt näitas, et päris mööda ei ole see anne temast läinud.

Asi ei ole seekord isegi videote või kujundusega nipitamises ja stseenide vahele paigutatud muusikas ning abitus tantsus – mis esmapilgul võiks ju lavastamisena näida. Pigem on lavastajat tunda selles, et need võtted ei tööta tervikule vastu. Põhiline on aga temaatiline ühtsus, mida lavategevuse kaudu kannavad näitlejad.

Vaataja läheb koju tundega, et inimeste, motiivide ja lugude niidiotsad on kokku sõlmitud, aga need ei olegi vendade Presnjakovide näidendis nii lihtsad.

Süžee jookseb sama raskelt nagu vendade Nolanite kuulsas filmis “Memento”. Asi ei ole süžeekäigu ilus – “Terrorismi” lavastusest paistis, miks noor mees oli selle tüki ette võtnud. Just näitlejate puhul veensid valitud laad ja sõnum selles, et miski tekstis oli lavastajat erutanud.

Rohkem provokatiivsust!

Näidend seob omavahel õige mitu inimeseks olemise tasandit. Laval on eri põlvkondade esindajad – Aarne Soro ja Ott Aardami mängitud vanamutikestestseen oli lihtsalt võrratu. Näeme inimesi tööl, kodus, puhkehetkel. Kõik on mitmeplaaniline ja mitmetähenduslik – nii näitemängus kui ka lavastuses. Mitmeplaaniline tegevus suubub traagikasse, loo taustaks on suures elumajas toimunud inimohvritega plahvatus. Aarne Soro õnnestunud lõpumonoloog, milles oli liikuvust ja absurditaju, esindas uut ja harjumatut teatrilaadi, mida nägi laval vilksamisi varemgi.

Kui otsida analooge, siis pärinevad needki Venest –meelde tulevad Jevgeni GrisŠkovetsi monotükid, kus on tunda samasugust ühiskondlikku painet. Vanema põlve näitleja Arvo Raimo avamonoloogis oli seda nõtket Griškovetsi-laadi vähem. Kahjuks.

“Terrorismis” juhtus ka lavastaja kogenematusest sündinud möödalaskmisi. Osa rõhuasetusi polnud provotseerivad, vaid didaktilised, samas oleksid provotseerivad tõlgendused olnud mõjuvamad. Viie ja kuue näitlejaga laval kaotab noor lavastaja kohati pea ega suuda stseeni organiseerida. Aga tühja sellest, “Terrorismis” on powerit ning nooruse ja sõnumi jõudu, mis tuleb nii värskest tekstist kui ka tegijate innukusest.

Ugala teater ajab õiget asja

•• “Terrorismi” teemadega kaasa mänginud traagilised sündmused Põhja-Osseetias leidsid Ugalas kajastamist: teatrijuht Peeter Tammearu pidas esietenduse eel maitseka ja täpses toonis sissejuhatava kõne.

•• Poleks juhtunud midagi hullu, kui see kõne oleks jäänud pidamata – näitemängu tekst ja selle tõlgendus Ugala laval on mõlemad tehtud viisil, mis välistab kellegi tunnete haavamise. Ei näidend ega lavastus ei mõju süüdistusena, vaid üleskutsena mõelda sügavamalt vägivalla põhjuste üle.