Venemaa legendaarne saatejuht Vladimir Pozner: lubasin, et räägin tõtt

— Kas te suudate ennast tänapäeva Venemaa televisioonis professionaalses mõttes teostada?

— Oma praeguses programmis (iganädalane intervjuusaade „Pozner”) tunnen ennast esimest korda, kuidas seda nüüd öeldagi... olen endaga kooskõlas. Teen seda, mida ma tahan, teen nii, kuidas ise tahan, ilma mingite kompromissideta. Selline asi on minuga juhtunud esimest korda üle pika aja.

Mulle on väga tähtis, et see on otsesaade. Selliseid saateid on kahjuks meie televisiooni jäänud väga vähe, peale uudistesaadete ja spordiülekannete. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mulle ausalt öeldes ei tulegi rohkem ühtegi meelde...

Minu veendumuse järgi ongi tõeline televisioon otse-eeter, kui televaataja näeb sündmusi tõepoolest sel hetkel, kui need juhtuvad, ning keegi – ei saatejuht, ei külaline ega keegi kolmas – ei tea, mis juhtub järgmisel. See annab saatele vajaliku närvi. Lindistusel peavad inimesed ennast hoopis teistmoodi üleval, sest kõik teavad, et materjali saab rohkem kui seda pärast näidatakse ning kõike toimetatakse.

— Pervõi Kanal ei piira kuidagi teie kui ajakirjaniku vabadusi?

— Ma ei tööta Pervõi Kanalis. Pervõi Kanal ostab minu saadet sisse. Selles mõttes olen ma sõltumatu ajakirjanik. Ma ise läksin seda saadet Pervõi Kanali peadirektorile Konstantin Ernstile pakkuma. Ma pakkusin talle: lepime kohe kokku, kas on mingeid inimesi, keda te minu saates näha ei taha. Ma ütlesin Ernstile, et ma pean seda ette teadma, ja kui vastus rahuldab mind, siis lepime kokku ning mingeid uusi nimesid nimekirja enam tekkida ei tohi. See oli minu väga kindel sõnum talle.

— Mis Ernst teile vastas?

— Ta vastas, et jah, selliseid inimesi on. Ma sain sellest muidugi isegi aru. Ta nimetas mulle mõned nimed.

— Näiteks?

— Ma ei saa nende nimesid teile öelda...

— Kas nad olid kõik poliitikud?

— Need inimesed puutusid loomulikult kõik poliitikasse.

— Palju neid oli selles nimekirjas?

— Vähe. Viis inimest.

— Ja siis, mis vestlusest Ernstiga edasi sai?

— Ma ütlesin, et olgu, olen nõus, aga sellega on nimekiri suletud. Seni on kokkulepe pidanud.

Ma olen piisavalt kogenud ajakirjanik, olen töötanud televisioonis ka USA-s (1991–1997 – J. P.), ma tean, et see, mida me nimetame ajakirjandusvabaduseks, on selline koridor, mis on osas riikides kitsas, teistes laiem, aga see on seintega koridor ning kui te tahate neid seinu murda, siis tekib teil probleeme. Pole vahet, kus te töötate. See oli nii USA-s, see on niimoodi loomulikult Venemaal. Seetõttu ma saan aru, et kunagi pole nii, et teed seda, mida sa tahad. Seda ei juhtu lihtsalt.

Kui ma tegin eelmist programmi „Vremena” („Ajad”, oli eetris 2000–2008 – J. P.), siis alguses võisin võtta enam-vähem ükskõik millise teema ja kutsuda, keda tahtsin. Hiljem muutus see järjest raskemaks. Loobusin lõpuks sellest programmist.

— Kas teile öeldi lõpuks ka mingi konkreetne põhjus?

— Ei öeldud. Pidevalt öeldi, et seda inimest pole vaja kutsuda, teda pole ka vaja jne. Need olid inimesed, kes võisid riigi juhtkonna suhtes öelda midagi „valesti” ja see tulnuks välja lõigata.

— Kas teemadega oli sama lugu?

— Jah, olid ka teemad, mida ei saanud puutuda.

— Näiteks?

— Näiteks Tšetšeeniaga seotud teemad. Sellised teemad, kus kriitika objektiks võinuks osutuda president (tollal Vladimir Putin – J. P.). Kui see kõik muutus mulle juba ebameeldivaks, ütlesin Ernstile, et lõpetame ära selle programmi ja teeme uue, mis võimaldab mul teha paljugi sellist, mida ma ei saanud teha programmis „Vremena”.

— Nii „Vremena” kui ka „Pozner” on ju otsesaated. Mis nüüd teistmoodi on, et te enam ei pea nii palju kompromisse tegema?

— Esiteks on suur vahe, kas ma kutsun viis külalist, nagu „Vremenas” või ühe, nagu praegu. Lisaks on üks ühele intervjuu minu poolt rohkem kontrollitav.

— Selles mõttes, et viis külalist võivad tõenäolisemalt öelda ebasoovitavaid asju?

— Absoluutselt. Pealegi peadirektor (Pervõi Kanali oma – J. P.) teab, et mina kui ajakirjanik ei ole opositsionäär ega Kremli toetaja. Ajakirjanik peab olema ajakirjanik, mitte poliitiline tegelane. Minu asi on esitada küsimusi, mitte aga näiteks vaielda. See annab minu saatele veidi teise värvingu. Ma tean, et „üleval” ei olda aeg-ajalt minu saatega rahul ning mõnikord isegi helistatakse Ernstile, et vaat, Pozner jälle lubas seal endale seda ja teist.

— Millise saatekülalise peale on helistatud?

— Ei helistata konkreetse persooni peale, vaid selle peale, mida saates öeldi. Mõnede mu saatekülalistega on nii olnud. Näiteks Garik Sukatšovi (laulja, kunagise tuntud bändi Brigada S liider – J. P.) saate järel. Ta lubas endal üht-teist öelda.

— Mille kohta?

— Poliitilist. Neid huvitab ainult poliitika. Sukatšov ütles midagi võimu kohta. Aga kuna see on ühe inimese arvamus, siis vaadatakse sellele läbi sõrmede.

— Viimasel ajal pole selles osas midagi muutunud?

— Viimase aasta jooksul on tunda teatud lõdvenemist. On tunda, et võib rohkem rääkida kui, ütleme, kaks aastat tagasi. See on täiesti ilmne. Presidentide vahetus on mänginud teatud rolli. Arvan, et paljud juba märkavad, et Medvedevi ja Putini vaadetes on teatud erinevus ka sellel teemal (ajakirjandusvabadusele – J. P.). Medvedev muidugi tegutseb ettevaatlikult, mis on loomulik.

— Ja see erinevus on näha ka televisioonis?

— Jah, muidugi. Mina tunnen end selles mõttes väga hästi. Pealegi, mul on mõned eelised. Esiteks ei karda ma tööd kaotada. See on väga suur eelis. Ma olen üsna kindlustatud. Raha on minu jaoks vahend sõltumatuse saamiseks. Jah, raha eest saab reisida, osta asju, aga põhiline, mille annab raha, see on sõltumatus. Nad saavad sellest suurepäraselt aru. Ma olen neile öelnud, et ma üritan olla võimalikult objektiivne. Minu jaoks on see ääretult oluline põhimõte.

Nõukogude ajal töötasin pikki aastaid propagandistina (Pozner oli 1980-ndatel Kesktelevisiooni üks tuntumaid saatejuhte ja poliitilisi vaatlejaid – J. P.). Ma propageerisin Nõukogude Liitu, Nõukogude ühiskonnakorraldust. Ma töötasin lääne poole, kuigi töötasin siin. Mind ei lubatud välismaale. Ma tegelesin sellega, sest ma uskusin sellesse, isa oli mind nii kasvatanud. Muidugi sain aru, et palju pole nii, nagu räägitakse, aga lõppude lõpuks polnud ju tegemist laboratoorse eksperimendiga, vaid Nõukogude Liit oli väga keeruline riik keerulise minevikuga. Sellepärast tegin

n-ö allahindlust kõigele, mis polnud nii, nagu vaja. Aja jooksul sain siiski aru, et räägin pooltõdesid ja on asju, mida ei saa õigustada, ning et see kord on kuritegelik. Ma loobusin oma tööst ning lahkusin riiklikust televisioonist ja kommunistlikust parteist.

— Millal see juhtus?

— 1989. aastal. Ma andsin endale lubaduse, et mitte kunagi enam ei astu ma ühtegi parteisse, et ma ei hakka kunagi enam töötama ühegi riigi heaks, ühegi valitsuse heaks ning et ma hakkan rääkima tõtt. Ma võin muidugi eksida, nagu iga ini­mene, kuid ma hakkan rääkima tõde, nii nagu mina seda mõistan.

Ma ei võta endalt süüd selle eest, mida ma tegin. Võib-olla just see lubab mul töötada nii, nagu ma töötan, sest ma ei unusta seda kunagi. Kõik teavad seda. Ma ütlesin Pervõi Kanali peadirektorile, et kui tingimused muutuvad selliseks, et ma ei saa enam töötada, siis ma lahkun, aga ma ütlen avalikult, miks ma lahkun. See on minu kohus oma vaatajate ees.

Suure tõenäosusega sõidan ma siis Venemaalt ära. See ei ole minu riik, ma ei ole siin sündinud ega üles kasvanud (Pozner on sündinud Pariisis – J. P.), kuigi olen elanud siin päris kaua. Kui ma ei saa siin töötada, siis pole mul siin midagi teha. Ainult töö hoiab mind Venemaal.

— Veel ei kavatse te ära sõita?

— Ei. Praegu saan ma suurepäraselt teha seda, mida tahan. Veel pole mul ärasõiduks põhjust, kuid ma saan suurepäraselt aru, et homme võib kõik muutuda. Ma olen selleks valmis.

— Miks on siiski Venemaa telekanalites nii vähe otse-eetrit?

— Mitte ainult Venemaal. Kui töötasin USA-s, siis panin tähele, et ka seal on otse-eetrit väga vähe. Ma seletan teile, miks see nii on. Lindistatud saatel on mõte reklaami seisukohast. Kui lindistada saade ette, siis saab seda ette reklaamida, lasta saate kõige põnevamaid kohti jne. Saate reitingu mõttes on see täiesti arusaadav käitumine. Teiseks saab nii kindlustada, et eetrisse ei jõua midagi, mis sinna sattuda ei tohi.

Ma arvan, et Venemaal on teine põhjus tähtsam kui esimene. Tuleb arvestada, et Venemaal on ajakirjandusvabadus tugevasti piiratud ning see viibki selleni, mis ma ütlesin. Venemaal on praegu sellesse (ajakirjandusvabadusse – J. P.) väga küüniline suhtumine. Mida väiksem on su auditoorium, seda suurem vabadus.

Võtame näiteks raadiojaama Ehho Moskvõ. Seal räägitakse ju kurat teab mida (Kremli vaatepunktist – J. P.). Ja ei midagi! Vähesed teavad, et 65 protsenti Ehho Moskvõst kuulub Gazpromile. Kellele Gazprom kuulub, seda me teame. See on täiesti teadlik suhtumine – las räägivad, las teevad Hyde Parki. Sest no milline on Ehho Moskvõ auditoorium? Ütleme et umbes 1,5 miljonit kuulajat. No ja las olla!

Sama on telejaamadega. Väiksemad telejaamad võivad endale lubada palju suuremat vabadust (Näiteks üleriigilises Ren-TV-s on eetris väga kriitiline Marianna Maksimovskaja uudisteprogramm – J. P.), aga kolmes suuremas kanalis (Pervõi, Rossija ja NTV – J. P.) on piirangud. Süsteem on niimoodi üles ehitatud. See kõik on täiesti ilmselge, midagi keerulist selles pole.

— Teil ju siiski õnnestus saada oma saade otse-eetrisse!

— Jah, aga see oli asjaolude teatud kokkulangemine. Minu reputatsioon jne.

— Kas te Vladimir Putinit pole üritanud oma saatesse kutsuda? Et piire proovida.

— Ma kutsusin teda. Ma rääkisin sel teemal tema pressiesindaja Peskoviga. Ütlesin, et tahaksin väga kutsuda Vladimir Vladimirovitši oma programmi. Ma saan aru, et see tekitaks palju küsimusi. Miks ta just Pozneri saatesse läks – on ju ka teisi programme? Miks ta seda intervjuud annab? Teisest küljest võiks see intervjuu talle kasulik olla. Ta on inimene, kes võib vastata kõigile küsimustele. Tal on väga kiire reageerimisvõime, ta ei karda mingeid küsimusi. Võiks tulla väga huvitav saade, kus Putin võib vaataja jaoks avaneda täiesti uuest küljest.

Üldiselt ei taha Venemaa kõrged riigiametnikud eriti sellistes programmides käia. Tavaliselt nad väidavad, et neil pole aega. Kui aga nüüd Putin tuleks saatesse, siis on neil edaspidi raskem keelduda. Sest kui juba Putin leidis aega, siis olge lahked!

Peskov naeris minu argumentide peale, aga vastas, et ta toetab seda mõtet, ning lubas Putiniga rääkida. Ma küsisin, millal oleks intervjuu mõeldav. Peskov hakkas arutama, et detsembris on Putinil otse-eeter rahvaga (vestlus Peskoviga toimus novembris 2009 – J. P.), järelikult detsember langeb ära. Jaanuarist pool on pühad, pole mõtet. Aga veebruar, küsisin ma. Peskov vastas, et üldiselt nad veebruari ei armasta. Veebruar on selline väga külm, depressiivne kuu, rääkis Peskov. Pigem kevade alguses, pakkus ta. Ma ütlesin, et palun, mul on ükskõik.

Seni pole Peskov mulle tagasi helistanud. Elame, näeme, mis saab. Ma ise pakun, et šansid on 20/80 minu kahjuks, et Putin mulle intervjuu annab. Aga Putin on selline veidi avantüristlik inimene, võib-olla ta siiski tahab. Ma hoiatasin Peskovi, et esitan ebameeldivaid küsimusi – vabadusest, demokraatiast.

— Putin ju naudib sellistele küsimustele vastamist.

— Putinil on üks nõrkus – tal on väga õhuke nahk, ta solvub väga kergesti. Ta hakkab kohe ründama. Ja see on koht, kus teda võib n-ö kinni püüda. See on asja üks pool. Asja teine pool on selles, et ta ei saa endale lubada rääkida sellest, mida teeb president Medvedev. Kuigi ta ilmselt tahaks. Ta peab ennast tagasi hoidma, aga nagu Peskov ütles – vahetevahel ei suuda ta ennast tagasi hoida.

— Paljud väidavad, et Jeltsini (Venemaa esimene president 1991–1999) ajal olid Vene telejaamade saated huvitavamad kui praegu. Mõned ütlevad koguni, et 1990-ndatel tehti Venemaal maailma huvitavaimat televisiooni. Olete nõus?

— Kahtlemata on praegune televisioon Venemaal professionaalne, aga mis puudutab huvitavust... Mõned programmid, mida võib nimetada meelelahutuslikeks, on täiesti huvitavad. Aga kui rääkida ajakirjanduslikus mõttes huvitavast, siis see pilt on loomulikult vähem huvitav kui 1990-ndatel ning selle põhjuseks on piirangud.

Kusjuures need piirangud väljenduvad ka selles, kuidas ajakirjanikud ise töötavad. On tekkinud enesetsensuur. Ajakirjanik mõtleb, et on parem, kui ta sellest ei räägi, ei hakka seda filmima, sest muidu võib tulla ebameeldivusi. Ajakirjanik ei ole enam ajakirjanik. Hiljem on enesetsensuurist väga raske lahti saada, see istub sees. Kui homme midagi muutuks, oleks neil inimestel väga raske ümber orienteeruda.

See kõik avaldab mõju ajakirjanduse tasemele. Kusjuures tuleb öelda, et regionaalses televisioonis ei ole kõikjal nii. Sõltub regioonist ja regiooni võimudest. Näiteks Tomskis on suurepärane kohalik TV. Mõnes teises regioonis pole aga peaaegu üldse ajakirjandust, sest võim ei lase midagi teha. Kremlil ei ole mõju regionaalsele ajakirjandusele.

Väga palju on näha seda, et ajakirjanikud võtavad väga selgeid positsioone. Ajakirjanik peab alati näitama mõlemat poolt, vaataja ei tohi suhtumist välja lugeda. Muidu pole see enam ajakirjandus.

Kui töötasin USA-s, jooksis ABC-s väga tuntud ja suurepärane hilisõhtune programm „Nightline”, mida juhtis Ted Koppel (juhtis programmi 1980–2005, ta ei ole Eesti päritolu – J. P.). Ta juhtis seda saadet aastakümneid sellisel moel, et vaatajad ei saanud kunagi aru, kumma partei poolt ta hääletab – kas vabariiklaste või demokraatide poolt. Tema on minu etalon, sest pole ajakirjanike asi näidata oma seisukohta! See pole meie töö, meie töö on eri seisukohad välja uurida. Venemaal on aga enamikul ajakirjanikel vastupidine seisukoht, et nad peavad oma arvamuse alati välja ütlema. Selles mõttes on see täiesti erinev lähenemine mõistele „ajakirjandus”.

— Kas suuremad telekanalid peegeldavad Venemaa tõelist elu, olukorda ühiskonnas?

— Muidugi mitte! Telekanalid – ma pean silmas kolme suuremat kanalit – näitavad ühiskonda selliselt, nagu (riigi) juhtkond tahaks, et ühiskonda näidatakse. See pole mingi saladus, et keegi (riigi) juhtkonnast kohtub iga nädal kolme suurema kanali peadirektoritega. Nendel kohtumistel seatakse ülesandeid, teatud tingimused. See on kõigile teada. Vastavalt sellele kanalid näitavadki.

Ma ei taha muidugi öelda, et telekanalid üldse ühiskonnas toimuvat ei peegelda. Nad näitavad paljusid asju, aga lubatu piirides. Näiteks hiljuti see hirmus tulekahju Permis (detsembri alguses hukkus ööklubi põlengus üle 150 inimese – J. P.). Sellega seoses tuli välja tohutu korruptsioon tuletõrjeinspektorite seas. Nüüd on lubatud sellest kõigest rääkida ning seda näidati kogu täiega. Aga kuni selle tulekahjuni sellest korruptsioonist tõenäoliselt rääkida ei tohtinud.

— Kui palju on televisiooni puhul näha Medvedevi kuulsat loosungit  „Vabadus on parem kui mittevabadus”?

— On näha.

— Televisioonis lubatakse Venemaal rohkem vabadust?

— Lubatakse, aga ettevaatlikult. Väga ettevaatlikult.

— Positiivseid tendentse on seega näha?

— On, aga peab olema väga tähelepanelik, et neid märgata.

— Kas te mõne näite saaksite tuua?

— Mõni aeg tagasi kohtus Medvedev riigiprokuratuuri juhtidega. Jutt läks vandekohtule. Medvedev ütles neile, et neil tuleb õppida tõestama oma tõde, neil tuleb õppida vaidlema, sest selles on vandekohtu sisu. Seda kõike näidati uudistes.

Esiteks oli näha, kui rahulolematud olid need sinistes vormides inimesed (prokuröride vormirõivastus Venemaal – J. P.), millised rahulolematud näod. Teiseks, keegi polnud kunagi selliseid asju öelnud. Alati oli nii olnud, et kui prokuratuur ütleb inimese kohta, et ta on süüdi, siis järelikult on süüdi. See ei tähenda muidugi, et kõik kohtud muutusid kohe pärast Medvedevi esinemist. Ei! Aga see, et seda näidati televiisorist, on juba näitaja. Tuleb nüüd jälgida, mis saama hakkab.

— Nagu ma aru saan, vaatate te Venemaa tulevikku sellise ettevaatliku positiivsusega?

— Just nii! Ma olen väga ettevaatlik, väga. Liiga tihti on olnud suured lootused, aga hiljem pole neist midagi alles jäänud.

— Kuidas suhtute kanalisse Russia Today (ingliskeelne Vene valitsusele kuuluv telejaam, mis Nielsen Media Researchi andmetel oli möödunud aasta lõpus näiteks Washingtonis primetime’il kõige vaadatum välismaine ingliskeelne telekanal)?

— Halvasti suhtun. Selge, et see on puhas propaganda. Kanalit luues seati eesmärgiks muuta Venemaa kuvandit välismaal. Samas on täiesti selge, et ini­mene usaldab oma riigi massiteabevahendeid rohkem kui välismaiseid. Tavaliselt. Jah, Nõukogude ajal oli umbes 40 miljonit inimest, kes regulaarselt kuulasid BBC-d, Ameerika Häält, Deutsche Wellet jne. Need 40 miljonit 300 miljonist usaldasid rohkem välismaa raadiojaamu kui Nõukogude Liidu uudiseid. See oli totalitaarses ühiskonnas, aga normaalses demokraatlikus riigis usaldavad inimesed alati rohkem oma ajakirjandust. Ja sellepärast on see mõte ekslik, et nii saab muuta kuidagi Venemaa kuvandit. Kui nende ajakirjandus kirjutab, et see tass siin on valge, aga meie ütleme, et teate, meie meelest on see rohkem nagu hall – siis see ei lähe kuidagi, sest rohkem usutakse alati omasid. Venemaa kuvandit ei saa niimoodi muuta.

— Eestist te ei tahaks kedagi oma intervjuusaatesse kutsuda?

— Mul on selleks vaja ajendit. Ma tean Eestist vähe. Aga kui ma näiteks kutsuksin kellegi – ma räägin praegu tinglikult –, siis ma ei kutsuks kedagi venekeelset, kes hakkaks kritiseerima Eesti riiki. Mulle pole see üldse huvitav. Ma kutsuks muidugi kellegi kõrge poliitiku (mida kõrgemal kohal, seda parem), et rääkida meie suhetest.

Kui tegin eelmist programmi, oli mul ükskord saates teie suursaadik (Marina Kaljurand – J. P.). Silmapaistev naisterahvas! Tal oli saates ikka väga raske, aga ta oli väga tark ja raudsete närvidega. See oli siis, kui olid need pronkssõduri sündmused.

Legend

Pozner:

ligi 30 aastat tuntud saatejuht

•• 75-aastane Vladimir Pozner saavutas tuntuse 1980-ndate keskel NSVL-i ja USA telesildadega.

•• Tegemist oli unikaalsete telesaadetega, mida USA poolelt juhtis samuti legendaarseks saanud Phil Donahue. Kokku toimus mitmetunniste otsesaadetena kolm telesilda, mida Nõukogude Liidus vaadati suure huviga: 1982. aastal LosAngeles–Moskva, 1985. aastal Seattle–Leningrad ja 1986. aastal Boston–Leningrad.

•• Viimane, naiste teemadele pühendatud telesild sai kuulsaks ühe saates osaleja öeldud, hiljem peaaegu kultuslikuks saanud fraasiga „NSV Liidus seksi pole!”. Tegelikult pidas ütleja silmas eelkõige televisiooni ning tekkinud kahinas ei kuuldud ka tema lause teist poolt: „See-eest on armastust!”

•• Pozner on sündinud 1934. aasta 1. aprillil Pariisis. Tema isa oli Venemaalt põgenenud poliit­emigrant ja ema prantslanna. 1940. aastal kolis Pozneri pere sakslaste pealetungi tõttu USA-sse, pärast sõda Berliini, Nõukogude vägede kontrollitud piirkonda. 1952. aastal koliti Moskvasse, kuna perekonnapeale sümpatiseeris Nõukogude riigikord. Vladimir Pozneri väitel oli tema isa Vene salateenistuste agent.

•• Kuna Pozner oskas perfektselt prantsuse ja inglise keelt, töötas ta pikka aega NSV Liidu riiklikus tele- ja raadiokomitees propagandaprogrammides, mis olid suunatud läände.

•• Pärast NSV Liidu lagunemist töötas ta 1991–1997 USA telejaamas CNBC, kus tegi ühisprogrammi koos oma vana partneri Phil Donahuega. Viimased 13 aastat on Venemaa üks tuntumaid saatejuhte töötanud ORT ja tolle järeltulija Pervõi Kanali heaks.

•• Pozneri praegune programm „Pozner” on Venemaa kolme suurema telekanali peale ainuke otsesaate formaadis poliitikasaade. Lisaks on ta üks väheseid, kelle saates kuuleb kriitikat ning kes ise julgeb arvustada Venemaa riigijuhte ja nende loodud poliitilist süsteemi. Ta on 1990-ndate tuntud saatejuhtidest peaaegu ainus, kes on pärast Vladimir Putini võimuletulekut jäänud tööle Venemaa peamistesse telekanalitesse.

Venemaal kasvab televisiooni mõju

•• Venemaa ühe autoriteetsema uuringufirma Levada keskuse küsitluste tulemused näitavad, et umbes pooled Venemaa elanikud ei usalda teleuudiseid, nende tõlgendust sündmustest. Probleem on aga selles, et peale teleuudiste pole muid infokanaleid enamikule Venemaa elanikest jäänudki.

•• Ja mitte sellepärast, et neid väheseid alles jäänud opositsioonilisi väljaandeid kuidagi jälitataks või mõjutataks, vaid seetõttu, et neid loetakse lihtsalt järjest vähem, väitsid Levada keskuse juhtivad sotsioloogid Lev Gudkov ja Boriss Dubin. Kõigepealt kadus lugejahuvi paksude üldisi teemasid käsitlevate ajakirjade vastu, nüüd väheneb pidevalt huvi päevalehtede vastu. Praegu huvitutakse Venemaal kõige rohkem vaid õhukestest klantsajakirjadest, mis jutustavad staaride elust, pakuvad kõhnumisnippe ja avaldavad telekavu.

•• Gudkovi ja Dubini väitel on järsult kasvanud keskmise venemaalase sõltuvus televisioonist. Loomulikult kasutab võim seda ära, sest suuremad telekanalid on kõik riigi tugeva kontrolli all.

•• Sotsioloogid tõid eriti kujuka näitena esile selle, kuidas eri infokanalite kasutajad suhtusid 2008. aasta augusti Vene ja Gruusia sõtta. Boriss Dubin võrdles neid, kes ammutasid põhilise info sõja kohta Vene telekanalitest, ja neid, kes otsisid vastavat infot peamiselt internetist. „Jäi mulje, et jutt käib eri sõdadest,” märkis ta.