Veel üks vaade Popperile

Karl Popperi nimi ja tema „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” justkui ei peaks enam tutvustust vajama. Ilmunud esmatrükis 1945. aastal, on see olnud Lääne-Euroopas aastakümneid kriitilise uurimise aluseks ja pakkunud salajast vaimset tuge Ida-Euroopa riikide teisitimõtlejaile. 1990-ndail tungisid avatud ühiskonna mõiste ja sellega seotud arusaamad vabadusest, poliitiliste otsuste läbipaistvusest, avalikust kriitilisest diskussioonist ja muust sellisest kõigi vastvabanenud riikide avalikku arutellu. „Avatud ühiskond” tõlgiti kiiresti mitmesse, sealhulgas vene keelde. Mitmel pool – näiteks Venemaal – sai sellest bestseller ja osalt on selle mõjuga isegi põhjendatud Ida-Euroopa riikide indu oma tsiviilühiskonna ülesehitamisel.

Nüüd on peatselt oodata selle mõjuka teose 1. köite „Platoni lummus” ilmumist ka eesti keeles, mis ehk õigustab veelkordset pilguheitu nii raamatule endale kui ka tema autorile.

Ehkki Karl Raimund Popperi (1902–1994) õpetus, mida ta ise nimetab kriitiliseks ratsionalismiks, jaguneb põhiliselt kolme laia valdkonna – teadmisteooria, teadusfilosoofia ja poliitikafilosoofia – vahel, on nende käsitluses selgeid ühisjooni, mis võimaldavad vaadelda tema loomingut ühtsetest põhimõtetest kantuna. Kujunemislooliselt mängisid nende põhimõtete vormumisel olulist rolli varajane kokkupuude marksismiga, 20. sajandi alguse Viini teadus- ja vaimuelu (millest väärib märkimist tutvumine Freudi ja Adleri psühhoanalüüsiga ning Einsteini relatiivsusteooriaga, mis oma kontrastsuses andsid ilmselt esimese tõuke hilisemale falsifitseeritavuse mõiste väljatöötamisele) ning mõnevõrra hiljem Austria Anschluss. Viimati nimetatu puhul jahmatas Popperit enim demokraatlike jõudude võimetus seda ära hoida ja marksistide varmas kaasaminek sündmusega, milles nemad nägid paratamatut dialektilist sammu kapitalismi kokkuvarisemise ja kommunismi lõpliku võidu poole. Viljakaks, kuid ka vastuoluliseks osutus tihe kontakt Viini ringiga, kuhu Popperit küll (tema halva läbisaamise pärast Wittgensteiniga) liikmeks ei kutsutud – see-eest aga tituleeris Otto Neurath teda ringi „ametlikuks opositsiooniks”, mis niikuinii loogilisest positivismist eemalduvat Popperit tublisti vaimustas.

Autoriteedi kõrvaleheitmine

Üheks Popperi muljetavaldavamaks saavutuseks on peetud autoritaarse elemendi paljastamist lääne intellektuaalses traditsioonis. Teadmisteooria puhul väljendub see autoriteedi kui tõese uskumuse viimase allika kõrvaleheitmises ja väites, et inimkond õpib oma vigadest katse ja eksituse meetodil. Teadmiste järkjärguline kasv viib vigade parandamiseni ja ekslikuks osutunud teooriate väljapraakimiseni. Väga lihtsustatult võib Popperi teadus- ja poliitikafilosoofiat kirjeldadagi kui selle lihtsa mõtte rakendamist teadusele ja poliitikale. Teadusfilosoofias sai selle väljenduseks falsifikatsioonimeetod, poliitika- ja sotsiaalfilosoofias avatud ühiskonna kontseptsioon.

Mõlemal juhul on keskse tähtsusega avatud kriitiline diskussioon, et vigu võimalikult vara avastada. Ent kui teadusteooriad teevad oletusi ja tingimuslikke ennustusi maailma kohta, kus toimivad loodusseadused, siis ühiskonnateooriate vastavad pretensioonid osutusid Popperi silmis märksa küsitavamaks. Kirjutades Teise maailmasõja eelõhtul ja ajal, nägi ta tõusmas totalitaarseid režiime, mis „ajalooseadustele” tuginedes visandasid utoopilisi programme tervete ühiskondade ümberehitamiseks. Niisugused vaated võttis Popper kokku historitsismi ja holismi nime alla ning nende põhjalikule kriitikale on pühendatud tema monumentaalne „Avatud ühiskond ja tema vaenlased”.

Visandades historitsistliku ja holistliku mõtte ajaloo Herakleitosest ja Platonist Hegeli ja Marxini, näitas Popper, et tüüpjuhul põhineb totalitarism just usul ajaloo seaduspärasesse kindla lõppeesmärgi poole kulgemisse ning veendumusel, et ühiskond on midagi enamat kui lihtsalt tema liikmete kogusumma. Uskudes tundvat tulevast arengut ja selle eesmärki, asub totalitarism ellu viima mastaapset sotsiaalset programmi – „utoopilist ühiskonnainsenerlust” –, mille puhul üksikisik taandatakse vahendiks oodatava üldise hüvangu saavutamisel. Seejuures jäetakse ennustusi ja tulevikuvisioone luues tähele panemata teaduslike ennustuste tingimuslikkuse nõue, mis õigupoolest ongi sotsiaalteadustes rakendamatu, kuna teadmiste kasv ja sellest johtuvad võimalikud muutused ühiskonna struktuuris ei luba tulevasi tingimusi ette näha. Niisiis võivad ajaloolised ennustused olla kõigest katteta prohvetikuulutused, mis tuginevad üksnes prohveti isiklikule autoriteedile. See aga ei saa mõistagi olla legitiimne tõesusekriteerium.

Ajalool pole tähendust

Popperi historitsismi- ja holismikriitikat tasakaalustab individualismi ja turumajanduse ideaalide ning avatud ühiskonna kindel kaitsmine. Popperi veendumuste kohaselt on ühiskond lihtsalt oma liikmete summa, „ajalooseadusi” ei saa kõrvutada loodusseadustega, ajalugu on tähenduseta ja just see lugu, mida kirjutavad ühiskondade liikmed ise, mitte mingi kõrgem lugu, mille tööriistaks nad on. Ühiskondades peab käima vaba kriitiline keskustelu valitsuse tegevuskavade üle ja pidev konsensuse otsimine valupunktide tuvastamiseks, et neid siis parandada. Ükski inimene ei ole vahend millegi saavutamiseks, vaid eesmärk iseeneses, kas või juba potentsiaalse kriitikuna. Mööndes küll ühiskonnainsenerluse võimalikkust ja vajalikkust, ei tunnista Popper mastaapseid inseneriprogramme ning seab selle asemel oma järkjärgulise ühiskonnainsenerluse eesmärgiks mitte ühiskonna heaolu maksimeerimise, vaid välditava kannatuse võimalikult ulatusliku vähendamise – positiivse asemel negatiivse utilitarismi. Negatiivse utilitarismi programmi läbiviimise jätaks Popper riigi hooleks, mis töötaks välja ja viiks ühekaupa – et oleks lihtsam tulemusi kindlaks teha ja ettekavatsemata tagajärgi tuvastada – ellu tegevuskavasid: protsess, mis tugevasti sarnaneb teooriate kriitilise kontrollimisega teaduslikus uurimistöös.

Nagu enamikule „suurtele” raamatutele, nii on ka „Avatud ühiskonnale ja tema vaenlastele” saanud osaks rohkesti kriitikat. Suur osa sellest on siiski olnud suunatud mitte Popperi enda vaadete, vaid tema Platoni- ja Hegeli-tõlgenduste pihta. Nende ägedust on ta hiljem ka selgitanud, viidates vajadusele jõulisemalt juhtida tähelepanu totalitarismi-ideede sügavatele juurtele Euroopa mõtteloos. Vahest tasuks meeles pidada, et historitsism Popperi mõistes ei välista veel ajaloolist kontekstualiseerimist, ning mõelda Teise maailmasõja aegsetele hoiakutele, mille ajel ta oma raamatu kirjutas (Popper ise on nimetanud „Avatud ühiskonda” oma sõjapanuseks).

Ja lõpuks pole sugugi vähe tähtis Popperi optimism ja vaprus, mis sundis teda tõstma häält nende vastu, kes paratamatutele ajalooseadustele viidates juba vabadusele ja demokraatiale hingekella lõid, sellal kui võitlus alles käis. See võitlus pole siiani lõppenud – ja lõpetuseks tasub tsiteerida Popperit ennast: „Kui me valime vabaduse, peame olema valmis koos sellega hukkuma” – sest pole mingit ajalooseadust, mis tagaks selle võidu, kui meie loobume.