Värske pilk Eesti keskajale
Ajaline distants võimaldab ammuseid aegu hinnata puhtamalt ja maha raputada filtreid, mis tekivad ajaloonägemisele sotsiaalsetest või olupoliitilistest vaadetest. Ajalookirjutamisega on tihti tahetud midagi õigustada või halvustada, rõhutada mõne uuema aja ühiskondliku idee ülimuslikkust ja väljavalitust. Ajalugu on näitlikustatud või siis kohmetult piinlikke seiku ilustatud ja ümber kirjutatud... „Eesti keskajaga” on meie medievistide uus põlvkond jõudnud viimase keskaja kujutamises vabamale ja puhtamale ajaloonägemisele, mis nüüd on ühtede kaante vahele kogutud.
Eesti ajalookirjutusel on olnud palju filtreid: esimesed koguteosed sündisid ajal, mil mõisaelu oli veel valus mälestus, ja nõnda kiputi 19. sajandi realiteete üle kandma ka keskaega. Rahvusromantika ajastu soovis näha eestlaste varajast rahvustunnet ja ühist priiuseihalust. Kinnistusid rahvusliku vabadusvõitluse, Jüriöö, orjapõlve ja aolinnade dogmad. Järgnevatel kümnenditel tuli kõike tunnetada klassivõitluse prisma läbi, ilmusid rõhumise ja kurnamise, ebaõiglase feodaalühiskonna dogmad – mis visalt edasi kestavad. Ka tänini sagedasti esinev luterlik vaatenurk tahab anda usupuhastusele olulise tähendusega rolli eesti kirjakeele ja haridustaseme arengus ja halvustab katoliiklust. Välja mõeldi vaimupimeduse dogma.
