Vänge kunstisiirup Veneziast

2. Mis on praegu kunsti olulisim teema? Mis annab tooni, mis erutab kõiki?

3. Kuidas kõlas Eesti hääl tervikus?

Anu Kalm

kunstnik

1. Alustasin Bice Curigeri kureeritud näitusest „ILLUMInations”. Illumineeritud sain kohe. Yto Barrada „Family Tree” olid suurele vineertahvlile päiksega trükitud laigud. Lihtne, ilus, poeetiline. Edasi tuli seeria fotosid kirjaoskamatu vanaema märkmikust – joonistused ja kriipsud, et meelde jätta pereliikmete telefoninumbreid, armas ja naljakas. Samalt autorilt ka leitud koduvideotest kokku pandud imeliselt poeetiline lugu „Hand-Me-Downs”. Väikesed killud elust, imelised novellid.

Venezias on kõike kokku nii palju ja mõne töö nägemiseks tuleb seista tunde sabas. Ning sabas seistes saab vaadata inimesi ja see on peaaegu sama tore kui näituste vaatamine. Huviga vaatasin ära kõik kolm pikka videot Poola paviljonis, kus seekord oli esinema kutsutud Iisraeli kunstnik Yael Bartana ja tema grandioosne projekt oli väljamõeldud lugu liikumisest, mis kutsub Poolasse tagasi umbes 3,3 miljonit juuti. Filmid on tehtud Teise maailmasõja propagandafilme imiteerivas võtmes ja väga intrigeerivad.

2. Minule oli see neljas biennaal ja võrdlustes eelnevatega oli ehk rahulikum ja mediteerivam, soojem ja kergem. Videot oli vähem, kuid samas videotööd olid minu lemmikute hulgas. Poliitilisi seisukohavõtte oli üsna palju.

3. Liina Siibi väljapanek oli igati soliidne, kõigil kolmel Balti riigil olid head näitused.

Johannes Saar

kaasaegse kunsti

Eesti keskuse juhataja

1. Lisaks Eestile meeldisid Leedu, Singapuri, Briti, Taani ja Islandi paviljon. Kõigis oli lavastuslikku ja sisulist terviklikkust. Leedul tugev riigipoliitiline kontseptsioon, Singapuril ühel läbival kujundil rajanev rammus narratiiv, Islandil kena kujund kunstniku võimetusest kaasa rääkida maailma asjade üle otsustamisel. Kummitama jäävad kindlasti Eesti ja Briti paviljon, kus veetsin märkimisväärse osa oma elust.

2. Tundub, et kunsti saatuseks on olla kirss tordil maailmas, mis on lahti lõigatud vastavalt korporatiivsetele turujagamishuvidele. Tooni annab äriringkondade silmatorkav soov dekoreerida end kaasaegse kunsti regaaliatega.

3. Väga ei kõlanud. Meil jäi puudu suitsust, säraküünaldest ja valjuhääldist. Soopõhine diskrimineerimine palgapoliitikas ei tundu olevat eriti kuum teema ei kunstis ega poliitikas. Pigem on tegu avaliku saladusega, millest eelistatakse vaikides mööda minna.

Andreas Trossek

kunst.ee peatoimetaja

1. Poola paviljonis esitletud Yael Bartana lühifilmide triloogia on kahtlemata üks huvitavamaid suurprojekte.

3. Huvitav, et igal aastal kohtab Palazzo Malipieros järjest enam inimesi, kes mäletavad ka eelmisi Eesti ekspositsioone. Ilmselt on see märk sellest, et Eesti paviljoni asukoht hakkab maailma kunstituristide personaalsetel linnakaartidel juba kuidagi kinnistuma. Seekordne Eesti näitus on sarkastiline ja kurb üheaegselt ning kõnetab publikut soolise palgalõhe temaatikast tõukudes igasuguseid kultuuripiire ületavalt.

Elin Kard

Hobusepea galerii galerist ja kunstiteadlane

1. Esmakordselt esindab Venezias Poolat väliskunstnik, Iisraeli/Hollandi päritolu Yael Bartana kolmest filmist koosneva projektiga. Sidudes omavahel antisemitismi, kolonialismi, sotsialismi ja sionismi, loob Bartana fiktiivse poliitilise koosluse JPMiP (Jewish Renaissance Movement in Poland), mille tegevust vaatlevad filmid balansseerivad dokumentaalfilmi ning väljamõeldise vahelisel kitsal piirialal.

2. Biennaali n-ö kõiki erutavad teemad kipuvad sageli olema kunstikauged. Kes saavad seekord preemiad? Kui pika elava ootejärjekorra väljapaneku nägemiseks suudavad tekitada omavahel juba aastaid sel alal võistlevad Suurbritannia ja USA? Olen siinkohal ilmselt pisut ülekohtune, aga selle korra meeliköitvaim teema oli, kas kõige suurem jaht sissepääsu juures kuulub Madonnale või Roman Abramovitšile. Õige vastus on kuuldavasti viimane.

Kirke Kangro

kunstnik

1. Hea kummitaja oli Mike Nelsoni psüühilist vaakumit tekitav parasiitmaja, võidunud ja mahajäetud perifeeriakeskkond – tugev töö.

Christian Marclay „The Clock” ehk 24-tunnine video filmidest kokkulõigatud kellanäitudega, mis vastavad hetkel jooksvale ajale, on kütkestav, monumentaalne ja meditatiivne korraga.

Jõulist häält tegi USA paviljon oma tagurpidi pööratud trenažöör-tankiga, mille rööbastel tegi kõndimistrenni tippsportlane ja paviljonis sees esitasid võimlejad iga poole tunni tagant performance’i, solaariumis lamas söestunud ja relvastatud vabadusmonument, orel jagas sünge muusika saatel pangakaardi pealt raha.

2. Märksõnad: mööbel (Küprose paviljonis näiteks joonistasid õhus kõikuvad mööblitükid paberile), ladustamine ja kokkukuhjamine, formalistlik esteetika. Metamodernism ja kõige miksimine. Kuraatori tuginemine peenele siseimpulsile, liigse päevakajalisuse ja väliste trendide vältimine.

3. Feministlikult. Liina Siibi töö oli vaikne ja sisepingega, ja sellise valikuna omamoodi julge keset tugevapulsilist biennaali. Kajastas hääbuvat ja tagaplaanil olevat.

Jaan Elken

kunstnike liidu esimees

1. Kunstielamus oli Julian Schnabeli retrospektiiv Correri muuseumis, mille biennaaliga ajastatud satelliitprojektid on rõhutatult maalikesksed.

Biennaali peakuraatori Bice Curigeri otsus alustada Giardini näituseosa Venezia barokkmaali tipu Tintoretto suurepäraste hiigelmaalingutega on kaasaegse kunsti trendiürituse kontekstis tähenduslik. Peadeviisiks oleva sõnamängu ILLUMInations kau­du üritab kuraator tagasivaatelisusest hoolimata suhestuda kaas­ajaga väga dünaamilisel moel.

USA paviljon mõjus kui totalitarismi allegooria, Venezias riigina rahvuspaviljonis esinemine on siin positsioneeritud avalikult poliitilise aktina. Kuraatori tahtel siia-sinna sokutatud „üleliigsete”, nn parapaviljonide projektis oli aga teatud apokalüptilist sarmi, suure katastroofi hõngu.

Hiigeljärjekordadega Briti paviljon sisaldas endas 100% faksimiilina Mike Nelsoni loodud tükikest Istanbuli. Poliitiliselt õige kontaktivõtt islamimaade piiririigiga? Vaataja võis seekordses Briti paviljonis kui Disneylandis seigeldes kaotada orientatsiooni-, koha- ja lõhnataju. Tõeline meelemürk eksootikajanusele kunstikiibitsejale. Teisalt, mida peale sotsiaalporno see kulukas ettevõtmine andis?

2. Kuigi suur poliitika, Tahrini väljak ja araabia maade renessanss on näitusel tugevasti esil, on nüüdiskunst pöördunud selgelt visuaalse ja esteetilise enesemääratlemise teed. Kunst otsib oma päriskodu ja tundub mitmel puhul selle leidnud olevat.

3. Eesti paviljon oli ontlik ja lõpuni korrektne, pähe kruvib aga uitmõte: Kristina Normani paari aasta tagune projekt on seni olnud Eesti parim esinemine Venezias!