Väljaots rebib Pariisilt maski
Urmas Väljaotsa Pariisi muljetest kokku pandud raamat heidab pilgu Prantsusmaa pealinna pealispinna alla ning avastab sealt kohutava bürokraatia, lõputud streigid ja lipitseva moemaailma.
Pariis on raudselt suurem kui elu ja mahlakam kui kõige julgemad müüdid. Urmas Väljaotsa „Minu Pariis” Petrone Printi reisiraamatute sarjast rebib mitu maski selt linnalt ja purustab peatükkhaaval hulga prantslastega seotud müüte. Tegu on päevikulaadse raamatuga, mis jälgib ühe eesti poisi metropoli sisseelamise vaevusi – peatükid on pehmelt iroonilised ja ilmselgete, kuid ohutute liialdustega. Inglise keeles on sellise hoiaku kohta moetermin „fierce”.
Viimasel ajal tulvana turule paisatud reisiraamatud ei pretendeerigi enamasti kirjandusloomele, seega pole neid ka mõtet kirjanduslikes kategooriates arvustada. Autori tekst voolab lobedalt ja kerge vulinaga, ilma jälgi jätmata – sellises tekstiloomes on pigem ajakirjanduslikke toone (tõenäoliselt on seda võimendanud ka tugeva ajakirjandusliku taustaga toimetaja Tiina Kaalep). Urmas Väljaotsa sooja suhet arvude maailmaga tõestavad ohtrad faktid ja statistika prantslaste käitumismallide kohta – tablettide neelamisest kuni autode põletamiseni (aastas neelatakse u 1500 tabletti elaniku kohta ja pannakse põlema u 44 000 autot).
Nõnda on tegu eelkõige meeleolugiididiga, subjektiivse sisepilguga ühte maailma, ühte elukeskkonda. Kindlasti võiks seda raamatut soovitada noortele, kes suunduvad Prantsusmaale õppima ja töötama. Kohustuslik oleks see neile, kelle südames on eriline koht moemaailmal, sest umbes veerand raamatu sissekannetest lahkab armutu irooniaga moemaailma – kogu selle pealiskaudsuses, nartsissismis ja hüsteerilisuses.
Vastupandamatu on see suutäis neile, kes teavad, mida tähendab sõna „fierce”.
 |
  |
 |
