Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis
Kaplinski on arvanud, et ühist mõtlemist, tundmist ja usku ei ole. Võib anda ühiseid määratlusi kuuldule ja nähtule, aga inimese sisemaailma sellise korra järgi ehitada ei saa. Seal seisab igaüks omaette, üksinda. Ma ei usu ometi, et tunded, mõtted või usk üdini privaatsed peavad olema. Ka tema enda vastakas olemus, sagedane tõrksus kaasaja elustiilide ees märgib samaaegset dialoogilisust, nähtamatut ühendumist inimestega, kelles kõlab vaikides vastu Kaplinski äravahetamiseni eriline hääl. Need nähtamatud dialoogid, samastumishetked, ärasõnastatud salatunded ja aimamised on looja viis kultuuri elule turgutada. Sest küsimus ei ole selles, kas meie mõtlemine, tundmine ja usk on ühtemoodi või erinevad. Eespool seda seisab tingimus, et nad üldse olemas oleks. Et me üldse võimelised oleksime midagi tundma, millestki mõtlema ja eneses usku rajama. Seda paneb Kaplinski proovile. Ta irriteerib, raputab lahti uinunud kehaosad, inertsusele kalduva teadvuse, laseb tunnetada kõiksuse elamuslikkust luule kaudu ja küsib uuesti igavesi küsimusi, mida Euroopa kultuuris filosoofiana tuntakse ja mis tihti palju heitunumalt oma pärandisse suhtub kui Jaan Kaplinski filosoofiliste traktaatide mõtluskirg.
Heideldes vaimse olemasolu eest, mis on igaühe üksinduse sfäär, võib ometi ühiselt jagada kogemust, mis selle kaudu sünnib. Kaplinski juured kisuvad eri suundades teineteise vastu, aga selle kaudu kõneleb tema loomes otsingu, teadmisjanu, küsimise ja loomise pidev püüdlus, mis ei ole elitaarne ega kättesaadav ja mõistetav vaid vähestele. Seepärast on ta nagu lakmuspaber, mis mõõdab lugejale kätte süütunnet tuimuse ja silmakirjalikkuse eest, pakub sealsamas ka vaimustavaid äratundmisi, kokkukõlksumiste puhastavaid tundeid. Või paneb endaga vaidlema, väljendama julgemalt oma sisetunnet ja õiglusetaju. Siin näen tema loomingu üht põhiväärtust – ta toimib äratavalt, tunnete ja mõtlemise juurde juhatavana. Ise jääb ta aga piisavalt kaugeks ja kaduvaks. Mida muud tähendavad üha korratud hiinalikud aforismid inimsüdamiku olematusest, absoluutsest teisesusest, kus ei ole ruumi ratsionaalsete mõistete geomeetriale, sest ainult tuul puhub ja vesi voolab. Kaplinskist ei saa teha ka kirjanduse puuslikku. Mäletan „OP!”-i intervjuus öeldut, et kirjanikega on tal vähe asja, teadus on palju huvitavam.
Kirjandus ei sünni tingimatust lävimisest oma kolleegidega, aines tuuakse siia mujalt. Nii ongi ta ära, kuuldavasti põgenes nüüdki kaugele maailma otsa. Ja pilk pöördub enese sisse, kas peaks ka kuhugi ära minema? Otsimaks tõelisemat, mille endast kättesaamiseks on vaja pühendumist, tööd, võib-olla elu ennast. „Aga mis asi see elu on?” küsib Kaplinski äsja ilmunud mõtiskluses „Paus”. Suurepärane, et ajakirja Looming toimetusel on õnnestunud temalt tellida uut materjali vaatamata kirjaniku lubadusele eesti keeles kirjutamine lõpetada. Argisema ja varasemast loetud mõttekäikude kordamise õhustikus on siin üht-teist muudki.
Teadmine kasvatab teadmatust
Tekst mõjub isegi natuke kõhedaks tegevalt. Ootamatult arutleb Kaplinski enesetapu kasuks antiikmõtlejaliku sihikindlusega. Ta ei kartvat surma ja õigus oma tahteotsuse läbi surra peaks olema inimese põhiõigus. Need on peaaegu et ketserlikud mõttekäigud, kui arvestada kristlikku kultuurifooni, milles suitsiid ja eutanaasia on suuresti tabud. Kuidas võib niimoodi kirjutada keegi, kelle romaanist „Seesama jõgi” pärinevad read: „Mõtted tulid küsimustena, aga need küsimused olid pigem pinnavirvendus, midagi, mille ta oli kaasa võtnud eelmisest elust, eelmisest minast. Nad hajusid ja haihtusid, nõudmata enam vastust; vastus oli seesama imestus ja rõõm, mida ta oli korraga täis.”
Tema, kes ta on seisnud lähedal müstilistele tunnetustele maailma seletamatust tervikust, mille hoomamatu küllus võtab iga väljenduse omaks, ent ei lase midagi fikseerida ega ammendavalt seletada. Kas on nii, et ka tema pole söandanud sellest oma elu pärisosa teha, sellesse päriselt uskuda? Sest see nõuab usku ka siis, kui ekstaasi parasjagu hinges pole. Nõuab kannatust, mille vastu Kaplinski nüüd protestib. Kui ta on nagu millegi olulise lähistele jõudnud, avaldab midagi oma vahetust intuitsioonist elu kohta, võib ta häälestuse ootamatult profaanseks muuta ja nimetada käegakatsutavaks hoopis loodusteaduste üksikuid avastusi. Objektiivsete teadmiste tuum on aga samuti heidutav, sest ühes nendega kasvab teadmisi ümbritsev teadmatuse määr. Ka teadmiste saarekesed on ümbritsetud kahtlusest ja skeptitsismist. Hiljuti ETV2-s korratud „Idée fixe’is” ütleb Kaplinski, et inimene ei suuda harjuda teadmatusega enese ümber. Eri maailmapildid, esoteerilised kõiksuse seletused ja muu hämarapoolne on reaktsioon algsele teadmatusele. Spekulatiivne, mis pretendeerib kõiksuse haaramisele, on sisimas sõjakas ja halvaloomuline, tahab kasu kellegi arvel.
Loomingus avaldatud „Paus” õõtsub teadmiste skeptitsistliku seletamisvaimu ja sisemaailma vaimsete, ent tõsikindlate aistingute piirimail. Armumise efekt on seletatav organismi küllastumisega endorfiinist. Kui tunded võib arutlev mõistus redutseerida kehaühenditele, siis vastuolu tunnetega osutub kogemuseks, mida mõistusevalemid ei neutraliseeri. Ütleb ta isegi, et vastuolus tunnetega pole pikalt võimalik elada. Nii paistabki kord terviklik, harmooniline inimesepilt, siis aga kõneleb agoonilisem hääl, kes rajab endale tagavaraväljapääsu enesetapu õigustamisega. Suure ühenduse asemel on hulk vitraažikilde. Sellest saab järeldada ainult ühte: midagi pole veel selge. Elu suur küsimus on lahenduseta. Kaplinski ütleb sealsamas, et kõik tema elu suured otsused on tehtud tunnete ajel. Tundeid ja teadmisi eristabki see, et teadmiseni saab inimene ise jõuda, nende omandamise voli on täielikult inimese päralt. Tunded, usk, aga ka mõtlemise sügavus ei allu nii lihtsalt tahtele, saati siis inimese vanusele.
Tunnetes kätkeb pühalik dimensioon, kuna inimene peab nende kaudu endale tunnistama, et ta pärib need justnagu kusagilt mujalt, väljaspool oma tahtejõudude tegevusraadiust. Niisuguses tunnetuses liigutakse eksistentsiaalse valiku piirimail. Võib olla elada alandliku ja leplikuna maailmas, mille tegelik toimimine ja eesmärk inimesele kunagi avalikuks ei saa. Või panustada iseendale, aktsepteerimata tundmatust ja valida suhe ellu lähtuvalt teadvustatud hingejõudude tugevusest. Ma ei tea ega saa aru, kas Kaplinski on sedalaadi valikuid teinud. Enesekesksuse ja isetuse vahekoht sealt kusagil küll jookseb. Ent Kaplinskit eristab just avatus elu pühalikele saladustele, võime neid väljendada luules, proosas, teadustekstis, populaarteadustes. Kõike läbistab eriomane energeetika, mis teeb ta ainsaks omataoliseks. Kaplinski looming puhastab välja oleluse põhitundmused, õpetab neist rääkima ilma dogmade ja riiuta. Ärgitab uskuma, et valik on inimeses olemas ja ta saab seda teha. Dialoog temaga annab jõudu teel olla. Ta on minu kaasaegne Eesti kirjanik, kelle üle tunnen salamisi uhkust, sest saan teda lugeda emakeeles.
Jaan Kaplinskil täitus 22. jaanuaril 2011 70. eluaasta.
