Väärikas mälestusteos Betti Alverist

1974. aastal ilmus Rootsis kaheköiteline “Marie Underi eluraamat”, mille koostajaks oli poetessi Sänna Trubaduurina tuntud paaÏ ja elukaaslane Artur Adson. Selle teine köide sisaldab erinevate autorite esseid Underi luulest ja bibliograafiat, esimene osa aga Underi elu kronoloogiat Adsoni sõnastuses ja valikus. Teiste autorite hääled kõnelevad selles kaksikteoses küll Underi luulest, kuid raamatu eluloolises osas kuuldub vaid Adsoni enese hääl.

Betti Alveri kohta on meil seni ilmunud Aili Paju memuaarne ja isiklik “Betti, kibuvits õitseb” (1992) ning Karl Muru monograafia alapealkirjaga “Elu ja loomingu lugu”. Viimane on sama diskreetne teos, nagu Alver inimesena ise oli, ja seega on tegemist luuletaja loomingu ja isiksuse mõneti kongeniaalse käsitlusega.

Karl Muru raamatus tagasihoidlikumalt esindatud Betti Alveri eluloolise osa toob nüüd varjust välja Enn Lillemetsa ja Eesti kirjandusmuuseumi teaduri Kristi Metste koostatud raamat.

Hästi orkestreeritud teos

Osutamine Underi eluraamatule polnud sugugi juhuslik, sest vähemalt biograafilises mõttes on mõlema teose koostamise eesmärgid üsna sarnased. Ka mahtu on Alveri mälestusteosel umbes samapalju kui Underi eluraamatu kahel köitel kokku. Aga kui selle mahuka ja sisuka teose vedajam pool Enn Lillemets raamatu saatesõnas lubab lasta iseenda eest kõnelda Alveri sõnadel, siis just see ongi tema ainus väide, millega ma nõus ei ole.

Alveri eest kõneleb muidugi eelkõige tema luule, seda niikuinii, ja see oli ka luuletaja enese veendumus, mis teda oma isikut tagaplaanile hoidma sundis. Intervjuusid andis luuletaja vähe ja need on raamatus ka taasavaldatud, lisaks autobiograafilisi kilde, päevikukatkeid ja valik kirju lähedastele. Need, umbkaudu pooled raamatus avaldatud fragmentidest toovad otsesõnu küll kuuldavale Alveri enda hääle. Kuid teises pooles kõnelevad Alveri kaasaegsed, sõbrad ja lähedased, poetessi hästi tundnud inimesed, keda, nagu legendi järgi võinuks arvata, polnudki nii vähe.

Laialt levinud arusaama, nagu olnuks Alver väga eraklik inimene, murendab ka kogumiku pikim kirjutis “Tüütu noormehena Betti Alveri juures” Enn Lillemetsa enese sulest: “Suletud süsteemis ja suletud linnas elades oli Betti elamine kogu maailmale avatud.” Lisagem, et valik toimis, pidigi toimima, ja see on loomulik. Aga kui õigesti loendasin, on raamatus Alveri enese sulest pärit 76 fragmenti 156-st ning teisi erinevatele isikutele kuuluvaid “hääli” tuleb tublisti üle poolesaja. Ja see pole sugugi raamatu puudus, vaid voorus. Sest Betti Alveri eluraamat on orkestreeritud hea maitse ja suure pühendumusega, nõnda et luuletaja enese hääl on tasakaalus temast kõnelejatega.

Mida tähendab see, kui luuletajal enese häälel kõlada lastakse, näitab hästi teine Alveri-raamatuga lähestikku ilmunud poetessi eluraamat – Tzvetan Todorovi koostatud “Elu tules. Marina Tsvetajeva”. Ei puudu ju viimaseski puutepunktid Alveri elulooga kas või näiteks selle tõttu, et Alver oli kirjavahetuses Marina Tsvetajeva õe Anastassijaga.

Eluraamat tähendab eelkõige seda, et vähem on juttu Alveri luulest, kuid igal leheküljel on kohal seda loonud luuletaja isiksus. Enesestmõistetavalt täiendab see ka Heiti Talviku kirjutamata biograafiat ja avab Mart Lepiku osa Alveri elus.

Enamasti on kõik valitud katkendid kantud aupaklikust ja diskreetsest suhtumisest, üllatavalt kohtab ainult Bernard Kangro 1991. aastal lindimasinasse loetud ja sealt täpselt mahakirjutatud jutus elumehelikku kõkutamist.

Selle taustal muutub küll põhjendatuks, kuid samas ka säilitab oma mõistatuslikkuse Alveri vestluses Enn Lillemetsale poetatud hinnang Bernard Kangro Rootsis ilmunud esseistliku mälestusteraamatu “Arbujad” üle: nimelt olevat selles raamatus kaks viga ja üks ebaaumehelikkus, ja see viimane on hullem.

Alveriga kõige enam samal lainel loojatüüp näib aga olevat Voldemar Panso. Rangelt võttes “teada” ei saa tema kirjapandust just palju uut, kuid Panso poeetiline meeleolu ja pieteeditundeline hoiak on pealetükkimatu ja sundimatu. Lisaksin ka – imetlevalt õiglane, kuivõrd Alveri luule ikka balansseerib sellel nähtamatul piiril, mis Panso sõnastuses käib arvestuse ja andekuse ning virtuositeedi ja loomingu õietolmu vahel.

Luuletaja ajalik elu

Esimesel lehitsemisel häiris veidi mõne varem tuntud essee tükeldamine ja selle rebendite avaldamine erinevates kohtades, nagu on toimitud varem näiteks Ants Orase Betti Alveri Rootsis ilmunud luulevalimiku saatesõnaga. Aga nende katkendite oskuslikus järjestatuses just ilmnebki koostajate takt ja taotlus. Valitud on just elulooline osa, jäetud muu tagaplaanile, ja üldjoontes järgibki raamat nii luuletaja ajaliku elu kronoloogiat. Tulemus on seega nagu omalaadne antoloogia, mille keskmes inimene, kelle looming on üleaegne.

Materjali nappust tegijad tundnud igatahes ei ole, Tartu vaimu ühe kehastuse Enn Lillemetsa puhul väärib tunnustust ka kogumistöö ja tähelepanu, mida tal on jagunud varasematest Betti Alveriga kokkupuudetest saadik. Muist allikaist ongi pärit tema isikliku arhiivi varasalvest, enamik aga Eesti Kirjandusmuuseumi hoidlatest, mis erinevalt näiteks Ilmamaa kirjastatud kultuurilooliselt oluliste teoste puhul üllatavast ignorantsusest allikmaterjalide päritolu suhtes on raamatus ka korrektselt ära toodud. Koos nimeregistri ja muu korralikult toimetatud raamatu puhul enesestmõistetavaga.

Omaette huvitav, aga ometigi mitte kurioosumina mõjuv on raamatutegelaste kaasamine nimeregistrisse – võte, millest olen mitmel puhul puudust tundnud.  

Kokkuvõtteks tuleb kinnitada seda, mis vist juba niigi selge – et “tüütu noormees”, nagu Enn Lillemets end Karl Muru raamatu põhjal tuvastab, on oma aastatepikkuse truu teenimise tulemusena Betti Alverile väärika mälestuse loonud.

BETTI ALVER

Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused

Koostanud Enn Lillemets ja Kristi Metste

Tänapäev, 2007