Uus Sakala keskus – kilukarbisiluetist seebikarbilinnaks

1985. aastal valminud Raine Karbi meistriteose viimane päev on lähedal, ehitusluba kinnistu osaliseks lammutamiseks kehtib käesoleva aasta 25. oktoobrist. Sellele järgnev aeg on täis arutelusid ja pöördumisi, osa spetsialiste on lammutamise vastu, aga riik arvab teistmoodi.  

Kõik algas sellest, et 2003. aasta märtsis välja kuulutatud Sakala keskuse hoonestusõiguse konkursi võitis AS Uus Sakala. Esialgu takerdus ehitus hoone liiga suure mahu taha. Arendaja soovitud 40 200 ruutmeetrilt vähenes hoone lõpuks detailplaneeringus ettenähtud 24 500 ruutmeetrile.

Kaks korda on vahetunud arhitektid. Hoonestusõiguse konkursi võitis OÜ Arhitektuuri-agentuur projekt, nende koos-töö arendajatega aga katkes. Seejärel võttis arendaja tööle Briti arhitektuuribüroo Burrows&Cave, kelle töö pälvis 2004. aastal Eesti arhitektuuriüldsuse terava kriitika. Praegust keskust kavandab Raivo Puusepp.

Detsembris 2005 küsis Tallinna abilinnapea Kalev Kallo kultuuriministeeriumi seisukohta maja lammutamise asjus. Minister saatis vastuse, mis ei välistanud lammutamist, kuid ütles, et kui saalihoone renoveerimine asendatakse lammutamisega, tuleks korraldada uus konkurss.

Konkurss jäi korraldamata

Tänavu septembris liikusid kuuldused, et novembri lõpus tehakse Sakala saal maatasa. Uut konkurssi ei korraldatud, küll aga anti luba lammutamiseks. Selleks muudeti lihtsalt poolte kokkuleppel AS Sakala Keskuse ja AS Uus Sakala vahel sõlmitud hoonestusõiguse lepingut, uueks ehitise valmimise tähtajaks sai 1. jaanuar 2009. Meenutagem, et esialgu pidi keskus valmis saama selle aasta alguseks ning et kultuuriminister Raivo Palmaru sõnul oli Uus Sakala põhieelis konkurentide ees projekti realiseerimise kiirus.

Tegelikult käis enne seda telgitagustes kibe töö. Raivo Puusepp töötas uue projekti kallal ja tänavu juunis esitati eskiisprojekt linnaplaneerimisametile, kus see eri komisjonide käest heakskiidu sai. 12. juulil kinnitas selle ka linnaplaneerimisameti projektide läbivaatuse komisjon. Nüüd oli Uus Sakalal põhimõtteliselt roheline tuli.

Ehitisregistrist jälgi ajades selgub, et alguses taotles Uus Sakala luba ehitise täielikuks lammutamiseks. Esialgu lükati taotlus tagasi, sest linnaplaneerimisameti ehitusjärelevalve teenistuse direktori Rain Seieri sõnul ei olnud projekti järgi selge, millised osad lammutatakse. Projekt tagastati märkuste ja nõudmisega neid arvesse võtta. Seda ka tehti ning lammutamiseks väljastatud ehitusloa aluseks on projekt, mille kohaselt lammutatakse Sakala keskuse saaliosa, Rävala puiestee pool asuv õppekeskus aga jäetakse alles.

Riiki esindab nimetatud lepingus AS Sakala Keskus, mille juhataja Kalle Sepp kinnitas, et hoonestusõiguse lepingus algusest peale paika pandud kaubandus- ja kultuuripindade vahekorda muudetud ei ole ning see on endiselt kultuuri kasuks – 55 protsenti pinnast on kultuuri ja 45 protsenti kaubanduse arendamiseks. Sepp kinnitas veel kord, et “projekti algusest peale oli ja on ka praegu selgelt keskne kultuuriorientatsioon”. Samas nentis ta, et hoonestusõiguse konkursi tingimused ega ka leping ei käsitle hoone kandvate konstruktsioonide ega sisemise struktuuri säilitamise kohustust, vaid keskenduvad põhieesmärgile – mida lõpptulemusena tahetakse kinnistul näha ja millist funktsiooni peab hoone (või hooned) täitma.

Kalle Sepa sõnul selgus ehitusekspertiisi tulemusel, et lepingus ettenähtud kohustuste täitmine ei õnnestu, kui olemasolev hoone alles hoida. Seega tuli järgmiseks kõne alla hoone saaliosa lammutamine, milleks Uus Sakalal kui hoonestajal on täielik õigus. Riigi jaoks tundub tähtis olevat see, et Tallinna kesklinna kerkiks kaasaegne kultuuri-, konverentsi- ja vaba aja keskus, mis on täielikult erakapitali abil püsti pandud. Seda kinnitas e-kirjas ka kultuuriminister Raivo Palmaru: “Eesmärk oli rajada erakapitali abiga kultuurikeskus, kusjuures nii, et riik ei paneks sinna sentigi. Sõlmitud lepingu järgi peab 55% hoonest olema otseselt kasutatav kultuurifunktsioonide täitmiseks.”

Raha vaid erakätest

Miks peaks aga riigile ja linnale nii oluline kultuuriobjekt valmima ilma igasuguse riigipoolse toetuseta (kui hoonealune maa välja arvata), jääb selgusetuks.

Ka AS Sakala Keskuse nõukogu esimees Peeter Sookruus märkis, et “kogu seda suurprojekti tuleks vaadata selle nurga alt, et tegu on küllalt harukordse nähtusega, kui erakapitali suuri investeeringuid kaasates tehakse Tallinnas valmis üks vajalik kultuuriehitis”.

Küsimusele, miks pärast lammutamise vajalikkuse selgumist uut konkurssi ei korraldatud, vastas Sookruus: “Uue konkursi korraldamiseks puudus vajadus, sest arendusprojektile seatud eesmärgid ja ootused pole vahepeal muutunud. Kuna hoonestaja AS Uus Sakala täidab hoonestusõiguse lepingu tingimusi, siis pole alust uue konkursi korraldamiseks.” Koostöö keskuse uute haldajatega sujub tema sõnul korrektselt ning loota on, et 7. novembril näidatakse neile ka ehitusprojekti.

Uus Sakala juht Ilmar Kom-pus vastas järelepärimisele, et neil ei ole kunagi olnud eesmärki Sakala lammutada,  see vajadus selgus siis, kui insenerid hakkasid 1800 istekohta praegusesse hoonesse paigutama. Praeguse hoone konstruktsioonid ei kannataks selle nõudmise täitmiseks vajalikku pealeehitamist välja. Ta tõi välja ka asjaolu, et lammutamine selgus projekti algusjärgus ning et “esimest korda väljendas Tallinna säästva arengu ja planeerimise amet oma nõusolekut olemas-oleva hoone lammutamiseks 22. märtsil 2004 toimunud eskiisprojekti arutelul, millele järgnes muinsuskaitseameti ja kultuuriväärtuste ameti ühine aktsepteeriv seisukoht 4. mail 2004”.

Miks just 1800 istekohta? Praegu mahutab Sakala suur saal koos lisatoolidega maksimaalselt 1280 inimest. Ka see maagiline 1800 on pärit kultuuriministeeriumi koostatud konkursitingimustest. Neid koostades leiti, et Eesti tingimusi arvestades oleks optimaalne, kui tulevases saalis oleks 1800 kohta.

Praegu protestivad Sakala keskuse lammutamise vastu mitu organisatsiooni, teiste hulgas arhitektide liit ja paeliit, internetis kogutakse allkirju. Avalik pöördumine on tulnud tarbekunstimuuseumilt, kelle poole muuseumi viidavate interjöörielementide säilitamise osas ametlikult pöördutud ei ole. Muuseumi direktori Merike Alberi sõnul ei ole neil praegu kohta, kus tulevasi eksponaate säilitada.

Uus Sakala juhataja Ilmar Kompus vastas järelepärimisele järgmist:  “Kindel on see, et kõik väärtuslikud detailid säilitatakse. Mingit lepingut tõepoolest sõlmitud ei ole, kuid me oleme valmis need tarbekunsti- ja disainimuuseumile üle andma. Olen kohtunud Sakala keskuses muuseumi peavarahoidja Kai Lobjakasega, kes tundis huvi keskuse digitaalse säilitamise vastu, mis on nüüdseks ka tehtud. Sealt saime ka idee väärtuslikemate detailide säilitamiseks muuseumis. Kui muuseum siiski ei pea vajalikuks või võimalikuks ühe või teise eseme enda valdusse võtmist, leiame neile kindlasti mõne teise väärika eksponeerimisvõimaluse.”

Igatahes kasvab lootus, et kui kobarkino ja Viru keskuse seebikarbist minuti kaugusele kerkib kolmas seebikarp, saab Tallinnast peagi täieõiguslik seebikarbilinn. Mis neist kiludest enam.

Linna ähvardab kohtuasi

•• MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn ja Eesti paeliit kavatsevad Tallinna linnavalitsuse kohtusse anda.

•• “Me kavatseme Tallinna linnavalitsuse kohtusse kaevata ja kogume praegu andmeid Sakala keskuse ümberehitamise käigus aset leidnud ebaseadusliku tegevuse kohta,” teatas Eesti paeliidu ja MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn juhatuse liige, Tallinna tehnikakõrgkooli keskkonnaõpetuse professor Rein Einasto.

•• Einasto sõnul läheb lähteüles-ande ja detailplaneeringuga vastuollu Sakala keskuse lammutamine, mida ei ole ette nähtud, ning kui selleks põhjendatud vajadus tekkis, oleks pidanud professori hinnangul uue konkursi korraldama. “Teiseks ei ole seaduslik asjaolu, et tähtaegade muutmist ei avalikustatud,” lisas Einasto. “Praegu otsime kohtusseminekuks vajalikku raha ja ajame toimunud sündmuste jälgi ning otsime ka poliitilisi liitlasi, sest pealinna asjad on terve riigi asjad.”

Miks on vaja hoone lammutada?

Vastab

Ilmar Kompus

AS Uus Sakala juhataja:

Toon välja peamised põhjused, mis tingisid hoone lammutamise soovi, et teha asemele nüüdis-aegne 1800-kohaline saal:

•• tulenevalt hoone konstruktsioonilisest eripärast ei oleks võimalik ehitada rõdusid ega lisarõdusid;

•• publiku hajumispinnad (fuajeed) ja evakuatsiooniteed ei vasta lisanduvale inimhulgale;

•• detailplaneering näeb ette praeguse hoone peale ehitamise võimaluse, mida konstruktsioonid samuti ei võimaldaks;

•• hoone kõik kommunikatsioonid tuleks ümber vahetada, mistõttu peaks hoone nii või teisiti täiesti lahti võtma;

•• hoone alla on planeeritud parkla, mida ei saa ka ehitada.

Kas Sakala hoone ei ole kultuuriväärtus?

Vastab

Hain Toss,

muinsuskaitseameti arhitektuurimälestiste peainspektor linnades:

Eesti 20. sajandi arhitektuurist valitud kaitse alla võtmist väärivate või vajavate objektide nimekirja esitas muinsuskaitseametile DOCOMOMO Eesti grupp (20. sajandi arhitektuuripärandi kaitsega tegelev rahvusvaheline spetsialistide organisatsioon) ja selles ei olnud Sakala keskust.

Arhitektuurimälestiste ekspertnõukogus on korduvalt arutatud Sakala keskuse eskiisprojekti linnaruumilise sobivuse aspektist. Vastavalt ehitusseadusele on konkreetse hoone säilitamine ja ümberehitamine selle hoone omaniku finantseerida.

Vastab

Raivo Palmaru,

kultuuriminister:

Sakala keskuse hoone ei ole mälestisena riigi kaitse all. Vastupidi, mulle teadaolevalt on muinsuskaitsenõukogu arhitektuuri ekspertnõukogu kolmel korral keskuse küsimust arutanud ja kordagi ei ole nende arutelude tulemusel jõutud selleni, et hoone vajaks kaitse alla võtmist. See tähendab, et mälestise diskursus ei vii asja edasi. Leping on sõlmitud ja hoone juba ammu erakätes.

Vastab

Peeter Sookruus,

AS-i Sakala Keskus nõukogu

juhataja:

Korduvalt on selgitatud, et pole peetud vajalikuks võtta Sakala keskust kultuurimälestisena kaitse alla. See hoone pole kultuurimälestis ja järelikult on eri aegadel otsustajatel olnud piisavalt argumente, et seda mitte kaitse alla võtta. Seda pole aastate jooksul soovinud muinsuskaitseamet, muinsuskaitsenõukogu ega teised kogud.