Uus Ehin ja Viiding: sellist luulet ma tahan

Elo Viidingu luulekogu hingab vastavalt kirjutaja tahtmisele. On intensiivseid kriitilisi lüroeepilisi tekste ja tundelisemat vabavärssi, kõik sujuvas rütmis ja hästi komponeeritud.

Juba avatsüklis „Üksteist ük­sindust”, kus n-ö oma loo jutustavad 11 eri elusaatusega naist, hakkab silma iroonia: „kui sulle meeldivad šoppamine ja loomulikult Dior ja sa arvad ja sa arvad et spreipäevitus on niisama hea kui solaariumi oma siis võiksime suhelda küll / täna õhtul olen ma üksi selles hiiglama suures majas mille ümber on viirpuuhekk ja kus on kaheksa tuba...” (lk 7).

Siinsetest lugudest kumab läbi eri tonaalsusega otsene ja kaudne üksindus: „Olen kärnas bitch, kes ei tõsta jalga. Kaktusja kujuga allergiline lööve ala­kõ­hul. Tuulerõuged algasid mügarikena mu hallikaspunaste juuste alt. Ma ärkan alati üksi” (lk 16). Irooniat on ka tsüklis „Meie paremas maailmas”. Selle aluseks on ühiskonna kahepalgelisus ja manipuleerimine (nt „Raha, Võit”) või „Hiina luule esitlusel – seda loetakse ette kaunilt köidetud raamatust, mis sai hiljuti kujunduspreemia – mõtlen neist hiina tüdrukutest seal õmblusvabrikus, kellele palka ei maksta, kes sageli öösel ei maga /.../” (lk 44). See sunnib ka lugejat olema tähelepanelik, kaasa mõtlema ega lase kujundite peale hulpima jääda.

Iroonia ja detailideni läbi­mõeldud tekst on Viidingu kaubamärgid. Ta loob justkui näilise kergusega kujundeid, mis on vastuhakk igapäevasele loosung­likkusele, nii et ühiskond jääb lugeja ette alasti.

Otsekohesus, autori väga tugev relv, lisab sarkasmi. „/.../ ja kui sa veel ei taha sellest midagi teada, siis mine ja küsi seda mu sõpradelt ärimeestelt, kes su laenatud õuel patseerivad, kõ­va­häälsed ja kõhud punnis, näod punased nagu su mine­­vik” (lk 60).

Teist tooni annavad teosele tumedatundelised tsüklid „Teine” ja „Varjud”. Peensusteni läbi mõeldud valu ja mälestustetaju tasakaalustab iroonia tekitatud distantseeritust ühiskonnast, tõmbab lugeja hetkeks luuletajale väga lähedale. Vastuolu ühiskonnaga on siingi, nagu Viidingule omane, kuid see on isiklikum.

Emaduse võidukäik

Kristiina Ehin põimib kogus „Emapuh­kus” jõuliselt oma elu ja mõtted ja vaar­emade elukäigu. Ta paneb palju rõhku mälestustele, mis „on haprad nagu Hiina laternad. Ometi on need täna tugevamad kui mu tahe” (lk 59). Esiemadest on tõenäoliselt teosesse kaasa haaratud ka rahvaluulevorm. Rahvalaulu katked tekitavad lüürilisi pause, mis seob selle kogu tervikuks. Laul, loodus ja luule saavad üheks. Kes tahab, võib proovida sissepõimitud katkeid ümiseda.

Ehini kogus soleerib naiselikkus emalikkuse kõrval siiralt ja iseenesestmõistetavalt. Tõesti, on tunne, et luuletajannat on tabanud padunaiselik tundepuhang, mis on ilmselgelt seotud emadusega. On armastust, pere lähedust, veidi erootilisust ja tugevat ürgnaiselikku tundemaailma: „Seon rätiku esiemade moodi pähe ja tunnetan äkki oma tugevust” (lk 45).

„Antoonovkalõhnaline ema” on tingimusteta emaduse ja ema­armastuse manifest, mis kujutab enese leidmist selles seisundis: „ja tundsin kuidas selle planeedi ääretul emaarmastuse põllul puhkes õide ka minu südame tumepunane moon” (lk 46). Seal on ema­südame rahutute mu­re­mõ­te­te tulva, rahvusromantilist ängi, mis kõik saab kaunite looduskujundite kaudu luuleks.

Ehini väga erk loodustaju loob palju personifikatsioone, näitab inimese ja looduse harmoonilist kooslust. „Muutun ühes hämarusega valge sireli sarnaseks meelespeasiniseks lupiinlillaks järjest suveöisemaks” (lk 34). Need lüürilised pildid sunnivad ennastki ümbritsevat märkama, tajuma peale inimese talvepakast ja sirelite õitsemist ja sambla kasvamist.

Kanged naised on mõlemad. Kummagi puhul ei ole mõtet vinguda, et eesti naisluule on midagi, mida peab lihtsalt välja kannatama. Tõsi, mõlemad autorid räägivad pigem naistest, mitte meestest – Elo Viiding kujutab esimeses tsüklis naiste maailma ja elu. Kuid see ei ole õrnnaiselik peapaitamine nagu ka ülejäänud kogu. Ning sellist õrnust ja haldjalikkust, mida Ehini kogust tulvab, saabki luua ainult naine. Aga maailm, mis nendes kahes luuleteoses avaneb, on igapidi meie endi maa­ilm, nii meeste kui ka naiste oma.

Elo Viiding

„Meie paremas maailmas”

Tuum

Kristiina Ehin

„Emapuhkus”

Pandekt