Uued vanad uudised eesti džässist

Ajal, mil Eestis on džässialane kõrgem haridus kanda kinnitanud ning parasjagu teevad ilma noored talendid Kadri Voorand ja Peedu Kass, on raamatuna ilmunud doktoritöö „Džäss Eestis 1918–1945”. Selle autor Tiit Lauk vaatleb, kuidas džäss Eestimaale jõudis ja kuidas siin kohanes, enne kui Nõukogude periood jõudis omad korrektiivid teha. Uurimus valgustab eesti džässi restoranides ja kontserdilavadel, Tallinnas, teistes linnades ja väikeasulates, esimese vabariigi ja Teise maailmasõja ajal Eestis ning siit väljarännanutega seoses ka välisriikides, samuti suhtumist, millega džässi tollal kostitati. Nappide andmete põhjal on kokku saanud terviklik pilt ja võib vaid loota, et värvid sel pildil muutuvad veel kirkamaks, kuigi ilmselt jäävadki pildi teatud nurkadesse valged laigud. Kuna Nõukogude ajal džässi teiste stiilidega samaväärseks ei tunnistatud, algas uuel iseseis­vus­ajal džässihariduse andmine suuresti otsast peale.

Hariduslikku eesmärki teenib ka Tiit Laugu uurimus, mis doktoritööle kohaselt põhineb tohutul hulgal intervjuudel ja arhiivimaterjalidel. Varasemate aastakümnete jooksul ilmunud džässiteemaliste raamatutega võrreldes sisaldab vastne doktoritöö ääretult palju uut, ühiste kaante vahele koondatud materjali. Enne kui jõuame eesti džässi looni, saame tutvuda mõistete selgitustega ja aruteluga nende kehtivuse üle. Just sissejuhatus on raamatus kõige keerulisem tähenduste kogum, eeldades hulganisti baasteadmisi ja terminite tundmist nii muusika elementaarteooria kui ka džässiajaloo vallas. Edasi läheb lihtsamaks, sest tegelikult käib ju jutt meie kultuuriloost ja džässiniidistik hargneb kõikvõimalikesse teistesse eluvaldkondadesse. Autor on nimetanud eriti palju klassikalise muusikakultuuri ja džässi ühisosi. Põnev on rõhk euroopaliku muusika suurel rollil džässi arengus ning hiljem saamegi raamatust teada, et paljude verstapostideni (esimene salvestatud ragtime, džässiajakiri, džässidiskograafia, džäss kontserdilaval jne) jõuti Euroopas varem kui Ameerika mandril.

Džässis Ernesaks ja Laaban

Tiit Laugu raamat „Džäss Eestis 1918–1945” räägib Eesti meelelahutuskultuuri ühest kõrgajast ja sellest, kui olulise koha omandasid restoranid ja sealsed tantsuõhtud iseseisvusajal, enne sõja­koledusi. Ainuüksi Tallinnas oli 1930. aastatel orkestreid 25–30, aastatel 1918–1940 kokku suisa 65, mille koosseisud võisid osaliselt muidugi kattuda (nagu see on tihtipeale praegugi). Nõudlus džässiliku muusika järele oli kohvikutes suur, seega jagus ka mängupaiku. Kuid ka mujal Eestis tekkis raadiost kuuldu mõjul Tallinnaga võrreldes vaid mõned aastat hiljem püsivaid koosseise. Uskumatult vilgas džässielu kujunes Lõuna-Eesti väiksemates kohtades, nagu Karksi, Sammaste, Tali, aga ka Pöide-Uuemõisas Saaremaal. Selgub, et kui suuremad linnad välja arvata, oligi džäss Lõuna-Eestis rohkem levinud kui põhja pool. Tiit Laugu uurimus kajastab vaid džässimuusikuid, kes tegutsesid n-ö kutselistena restoranides või andsid kontserte, hobimuusikud on tema luubi alt väljas. Esimene eesti džässansambel kandis nime The Murphy Band, kõige pikemalt pidas vastu Red Hot Ramblers, aga silma torkavad ka lihtsalt huvitavad ja mõneti tüüpilised nimed, nagu Mutli Strong Party, Meie Poisid, Jolly Pipers jne.

Seda uurimust võib lugeda nii isikute kui ka protsesside loona ning üldiselt eelistasin muidugi teha viimasena öeldut. Kuid ei saa jätta mainimata isiksusi, kelle seotus džässiga üllatas: teiste hulgas laulutaat Gustav Ernesaks, tenor Tiit Kuusik, organist Hugo Lepnurm, pianist Bruno Lukk, aga ka Rootsi pagenud keele- ja kõlatundlik luuletaja Ilmar Laaban. Pealekauba kubiseb raamatu pikk nimeregister nendest, kelle suguvõsast on sirgunud tänapäeva tunnustatud muusikuid nii džässi kui ka akadeemilisema muusika vallas. Raamatus „Džäss Eestis 1918–1945” on põhjalikult kirjeldatud kultuurilist taustsüsteemi, millest džäss Eestis võrsus, ning olulisena on muidugi esile toodud puhkpilliorkestrite traditsioon. Jääb ainult imestada, miks autor pole kordagi maininud puhkpilliorkestrite või pasunakooride „pisiku” seotust laulupeoga, kus orkestrid on algusest peale osalenud. Ühe haaravama osa uurimusest moodustab muusikute kiire ümberorienteerumine okupatsiooni tingimustes. 1941. aasta 14. juuni küüditamine ja üldmobilisatsioon olid vaid džässimuusikute ühtsust hävitavate jäämägede tipud. Näib, et tõsisem vaimne surutis algaski alles Saksa okupatsiooniga, kui Saksa võim džässi koos juudi muusikaga keelas, varasem lühike Nõukogude okupatsiooni aeg ei jõudnud džässi vaigistamise küsimusega nii põhjalikult tegeleda.

Ilma tegid amatöörid

Tiit Laugu raamatu põhjal esimene eesti džässiteoreetik Henry Ambel oli juba 1940. aastal vihjanud, et siinsed amatöörorkestrid on professionaalidest kõrgemal, lausa lääneeuroopalikul tasemel, sest nende huvi ja töökus on suurem ning aega eksperimenteerimiseks rohkem. Nii võib see olla ka praegu: põnevam on kuulata bände, kes ei vaeva pead, kas enda viljeldavat muusikat päri­selt džässiks nimetada, kuid on ometi ka rahvusvahelistes progressiivsemates džässiskeenedes teretulnud. Raamatuga „Džäss Eestis 1918–1945” kaasas olevat unikaalset helimaterjali sisaldavat CD-d kuulates võib igaüks veenduda, kui mitmekülgset ja kohati koguni eksperimentaalset džässi tehti siin maalapil juba enne Teist maailmasõda. Tiit Laugu uurimuse üks oluline osa puudutab džässiretseptsiooni ja -kriitikat – kuigi džässielu edenes jõudsalt, ei kujunenudki välja asjatundlikku kriitikat. Ka praegu ei saa öelda, et tunnustatud džässispetsialiste oleks ülearu, teisalt aga pole neil ka eriti palju võimalusi end teostada. Niisiis võib juhtuda, et aastate pärast analoogset uurimust koostades ei ole sugugi lihtsam kontserdikorraldajast sõltumatu kriitika põhjal džässielus toimunut rekonstrueerida.