Uued luulekogud

Oktoobrikuised sisevaatlused

„Sügaval elu hämaras”

Mehis Heinsaar

Verb

Heinsaar on autor, keda teistega naljalt segi ei aja. Luuletaja-Heinsaart ja prosaist-Heinsaart võiks aga ajada küll – esimese tekste võib kohati lugeda ka lühinovellidena, teise omi võiks kujundi- ja tundetiheduse tõttu pidada luuleks, kui nende pikkus ja siiski teatud isepäisele loogikale alluv faabula vastupidisele ei viitaks.  

Esiteks – Heinsaar on selles kogus peamiselt kurvameelne (Üksildane mees baaris / ainsamaks sõbraks / maa-alune nukrus), teinekord ka deemonitest ümbritsetud („Kesköine karneval”).

Autor uurib oma hinge luubi ja skalpelliga ning näeb, et tükid tahaksid lahku joosta („Ühel õhtusel teelahkmel”), aga keha, see risu, hoiab neid üksteise küljes kinni. „Ei eales ma eneses kokku saa,” õhkab luuletaja oma vastandpooli vaadates. Lisaks igatsusest tingitud nukrusele on siin ka lihtsalt kaunist ja kummalist armastusluulet ning Heinsaare trademark’ile (vabandust!) vastavat maagilise ja argise sulamit, Lõuna-Eesti sügismaastikku sobitatud idamaist essentsi. Üks ilmekamaid näiteid on filosoofi ja liblika ühise unenäo motiivi kordav luuletus „Lähedal-kaugel”. Heinsaare süngem pool ahastab aja möödumise üle, üks teine aga üksnes imestab: „Naeran seda mis nutan / nutan seda mis naeran / kinnisilmi seesama / mis ilmsi – / oi hull on see uni – / oi hull!”

Kaarel Kressa

Tähelepanekuid tegelikust maailmast

„Barbar Conan peeglitagusel maal”

Jüri Kolk

Võluri tagasitulek

Kui kõik vaimult targad ja meelelt erksad inimesed oma kord iroonilisi, kord muhedaid tähelepanekuid luule (või proosaluule) vormis kirja paneksid, kokku köidaksid ja inimesteni toimetaksid, oleks maailm ehk helgem paik. Nii on ka pika staažiga algaja luuletaja või luuletamissõltlase Jüri Kolgi debüüt meeliülendav ja võrdlemisi kirju kogum vaimukaid killukesi, mis paljastavad tundelise, kuid jalad maas mehe mõtteid mitmesugustel teemadel, mille taga olevaid impulssegi võib üsna lihtsalt aimata (nagu ka kultuuriloolisi viiteid, olgu siis Hamlet, Liiv või „Viimne reliikvia”, või hoopis, arvake ära, „ma olen osa jõust / mis kõikjal tõstab pead / mis head kavatseb / kuid korda ei saada / õigupoolest mitte sittagi”). Kapitalistliku maailma pealesurutud karjääriinimese rolli piin kohtub tähelepaneliku silma, inimlolluse talumatuse ja alati valmis pastakaga. Ühtpidi paradoksaalsel, teistpidi mässajalikul kombel õhkab luuletaja ka „Aidake mind, kallid kaimud, tähendustiine tegelikkuse tõlgendamisel!”, pakkudes ise ühelt poolt nii tähendusest tiineid ridu luulepusle armastajatele kui ka läbipaistvate metafooride taha peituvaid surakaid sõnamängusõpradele. Paneb mõtlema, mis Jüri sahtlis veel peidus on.

Tiiu Laks