Usalduse oluline tunnus on selle sõltuvus varasemast kogemusest, mis omakorda eeldab mäletamist. Ajalooline mälu on aga olemuselt valikuline. Tahaksime mäletada positiivset. Midagi sellist, mida ei loorita ajalooline ülekohus ega hingenäriv trauma. Eks eesti vanasõnagi ütle: “Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja.” Kuid soovmõtlemisest jääb enamikul juhtudel väheks. Kuigi ma ei ole kunagi ühtegi ühesilmset ajaloolast kohanud, kipub vägisi domineerima teistsugune tegevusjuhis. Eestlaste eneseteadvuses on määraval kohal: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.” Me usume, et minevikukogemustest õppides on võimalik vältida vigu tulevikus. Kuni selleni välja, et ajaline mõõde lahustub mineviku ja oleviku sündmuste keerises. Tulevikuvormi välistavad aga sootuks eesti keele iseärasused. Jääb vaid geograafiline asukoht, poliitiline orientatsioon ilmakaarte järgi ja planimeeter, hindamaks usalduskrediidi ulatust eri riikide ja rahvusrühmade vahel.
Me kõik oleme kogemuste vangid. Sündinud teatud ühiskonda, me kasvame, areneme ning sureme selles, tarbides ja taastootes oma kogemust. Geograafilist asukohta muutmata ei pääse me kehtivast ajaloonarratiivist ega oma mineviku ja kuuluvuse tõlgenduse nõiaringist. Vastasel juhul muutuks küsitavaks identiteedi sisu ning usalduslik vahekord oma rahvuskaaslaste ja naabritega. Kui Eesti ajalugu mäletataks kuidagi teistmoodi, vürst Vjat‰kost kuni Peeter Suureni ja sealt edasi kuni positiivsete näideteni rahvuskultuuri arengust Nõukogude ajal, saaksime sootuks teistsuguse Eesti ühes teistsuguse identiteediga. Kindlasti leiaks ajaloost nii venemeelseid Eesti rahvuslasi kui ka “soometunud” poliitilist ja ärieliiti. Selline Eesti usaldaks Venemaad ja venelasi, kuid umbusaldaks iseennast oma kõikuva eneseteadvusega.
Huvi ja identiteedi vastuolu
Usalduskrediidi teine oluline tahk tuleneb koos-eksisteerimisest ja kokkulepetest. Inimesed ühiskonnas, rahvuskogukonnad riigis, riigid maailmas – kõik toimivad tervikuna hästi siis, kui üksikud liikmed ei taju reeglite liigset ahistust ega ka kõikelubatavust. Me eeldame, et kaoseliste riikide/rahvaste sees ja vahel sõlmitakse pidevalt kokkuleppeid. Allkirjastatud riikidevahelised lepingud ja ühiskondlikud kokkulepped põhiseaduse näol asuvad kõrvuti kirjutamata reeglitega ohjeldama “vaba tahet” ja kõige lubatavust. Näiteks vabadust kuulutada sõda ja alistada endast nõrgemaid. Kui neist kinni ei peeta, tekib esmalt usalduskriis ja siis juba ulatuslik usalduse kuritarvitamine. Tõsi, riikidel ei ole sõpru, on ainult huvid. Ja ka meie tegevuses on esmatähtis meie enda üksikisiku/rahva/riigi huvi. Mis siis teha, kui varem sõlmitud kokkulepped lähevad vastuollu “meieks” olemisega? Kas siis on põhjust neid rikkuda?
1960. aasta Küprose Vabariigi põhiseadus ei olnud midagi muud kui kokkulepe sealsete türklaste ja kreeklaste vahel. See pidi looma leppedemokraatia, mis andnuks ebaproportsionaalse võimutäiuse türklastele, keda on tegelikult ainult viiendik saareriigi elanikkonnast. Põhiseaduslik üleesindatus poliitilises sfääris andis Küprose türklastele rohkem võimu kui vähemusele seni tavaks saanud. See väljastpoolt kehtestatud kokkulepe ei saanudki kauaks kehtima jääda, sest oli kogukonna enamuse huvidega vastuolus. Nagu ka 1995. aastal sõlmitud Daytoni rahuleping, mis lõpetas sõjategevuse Bosnias ja Hertsegoviinas ning tõi konfliktiosalised rahuläbirääkimistele. Loodud riik eksisteerib seniajani ainult paberil ja selle institutsioonid ei toimi, sest Bosnia muslimite arvates ei ole võimalik agressoreid ja ohvreid võrdselt kohelda. Miks aga peaksid palestiinlased usaldama iisraellasi, kelle kunagine opositsiooniliider Ariel Sharon tegi kõva poliitilise laenguga
üllatusvisiidi Jeruusalemma templimäele, põlistades sel moel Tõotatud Maa jagamatuse? Seda vaatamata 1967. aasta kokkuleppele, mis jättis vaadeldava piirkonna palestiinlaste eksklusiivse kontrolli alla. Varasemate kokkulepete eri ulatuses rikkumine on põhjustanud riikide ja rahvaste vahelisi konflikte või tekitanud olukorra, kus rahu ei rahulda ja usaldusel üksteise vastu pole kohta.
Vastandumist külvavad poliitikud
Kolmas tahk seob usalduse vägivalla ja demokraatiaga. Kus on olnud ohvreid, seal mäletatakse neid kaua. Kus on demokraatia, seal valitseb pluralism ja võistlusolukord. Sisepoliitikas annab pea kõikjal maailmas endast märku etniline küsimus. Vägivald ja demokraatia legitimiseerivad teineteist endale sellest täit aru andmata. Pole just uudis, et poliitilise profiidi nimel saab külvata vastandumist ja süvendada usaldamatust eri rahvusgruppide vahel. Etniliselt lõhestatud ühiskondades ei erista erakondi majanduspoliitilised või heaolu puudutavad küsimused, vaid “teine”, kelle nimel mobiliseerida masse. Demokratiseeruv Iraak ja viimaste valimiste järgne Kenya on mõlemad näited sellest, kuidas kantiliku “igavese rahu” asemel võtab maad kõikide sõda kõikide vastu. “Usalda, aga ära kontrolli” loob demokraatia väärastunud vormi. Sellistes olukordades on raske saavutada üksteisemõistmist või usalduslikku vahekorda eri rahvaste vahel.
Kuidas eeltoodut arvestades suurendada usalduskrediiti Eestis? Meie kogemuste vanglast vabanemine tähendaks revolutsioonilist nihet. Peamist narratiivi – 700-aastast orjapõlve koos sellest tuleneva ennast piitsutava sadomasohhismiga – on tegelikkuses raske muuta. Järelikult umbusaldame ja naudiskleme võrdväärselt ka edaspidi kõiki, kes on minevikus haiget teinud. Sõlmime uusi kokkuleppeid ja peame kinni ka vanadest kirjutamata reeglitest. Sest nii piirileping kui ka mitmekultuurilise ühiskonna aluspõhimõtted tekitavad suuremat usaldust nende silmis, kes hindavad Eesti riigi tõsiselt võetavust. Noppigu siis Keskerakond pealegi nende “poliitiliselt eksinud” venelaste hääled, kui see suurendab usaldust demokraatliku valitsemisviisi vastu.
