Urmas Lennuk usaldab lavastajat

Algul oli Linnateatril plaan näidendi “Boob teab” tekst kavalehele ära trükkida, aga paistab, et sulle see mõte ei istu?

Väga otse küsitud. Näitemängu tekst on minu jaoks poolfabrikaat, alus millekski. Trupp ja lavastaja hakkavad selle kallal tööd tehes minema oma rada. Kavale trükitud tekst võib vaatajat segadusse ajada – võib-olla loeb ta sealt välja midagi muud kui lavastaja- või näitlejakontseptsioon tahaks.

Kuivõrd lõpetatud on sinu jaoks tekst siis, kui sa selle teatrile üle annad? Osaled sa prooviprotsessis, arutad lavastajaga muudatused läbi?

Kui lavastaja arvab, et on vaja midagi muuta või tal tekib mingi huvitav mõte, siis põhimõtteliselt olen ma sellega alati nõus. Aga tegelikult on ju nii, et näidend on valmis tunduvalt varem, kui see proovisaali jõuab. Endal on selleks ajaks juba muud asjad käsil ja mõtted mujal. “Boobi” puhul käisin ühes esimestest lugemisproovidest, näitlejail oli mõningaid küsimusi. Lavastajad teavad väga hästi, mida nad tahavad, näitlejad tajuvad, mis võiks veidi teisiti olla – usaldan neid täielikult.

Autorikaitse põhimõtte järgi peaks ju tekst olema püha, kus ei tohi sõnagi muuta, aga see on nonsenss, ikka on vaja midagi kärpida, suupäraseks teha. Rääkimata sellest, kui kiiresti keel ise muutub.

Näidendivõistlustel oled sa osalenud ikka 2-3 näidendiga. Kirjutad sa palju, kas ka sahtlisse?

Jah, võrdlemisi palju ja ka sahtlisse. Kunagi lugesin kokku – tuli kaheksa näidendit, neist neli on nüüdseks lavale jõudnud. Mulle meeldib katsetada eri stiile, ennast proovile panna. Palju teen märkmikutööd, panen kirja kondikavu, dialoogi- ja lausekatkeid. Ma ei ole kiire peastkirjutaja ega eriline ideedegenereerija. Näitekirjaniku töö on mõneti meediumi amet. Värvikamad tüübid jäävad mällu ja nende mõttemaailma pidi on hea edasi liikuda. Lõpliku vormistamise võtan tavaliselt ette suvel. Ja kui siis juhtub näidendivõistluse aasta olema, miks mitte neid prooviks konkursile saata. “Boobi” kirjutasin näiteks valmis nelja päevaga. Aga algne mõte tekkis juba 1996. aastal mingist lavakooli etüüdist, edasi lisandus paralleele tegelikust elust. Kui inimene ei saa eluga hakkama, tekib tal hirm, ta võib näiteks end ette kujutada koerana, võtta omaks “koeraliku käitumise”.

Kas sellest jutust võib järeldada, et Boobis on palju sind ennast?

Kas just praegust mind, aga kunagist kindlasti. Päris kõike ju välja ei mõtle.

“Boob teab” ei ole nii realistlik lugu kui näiteks “Rongid siin enam ei...”, mida lugedes oli küll tunne, et need tegelased on tegelikult olemas. Peab see paika?

Mingis mõttes kindlasti. Aga elu on alati huvitavam kui kirjapandu. Näitemäng on konstrueeritud osa elust, kontsentraat. Nagu luuletuski, kus saab paari reaga öelda väga palju. Elu ise on pikk ja veniv (vähemalt praegu, 32-aastasena, tundub see mulle nii). “Rongid...” on väikese hääbumisele määratud asula lugu. Ääremaade elushoidmiseks läheb vaja suuremaid pingutusi ja vahel võib tunduda lihtsam neile kiire ots peale teha.

Kus sinu enda juured on?

Kesk-Eestis. Olen üles kasvanud Tamsalus. Aga kui kaugemale tagasi minna, siis Setumaal, kontrolljoone järgi praegusel Venemaal, aga Tartu rahu järgse riigipiiri järgi Eestimaal. Absurdne situatsioon: vanaema-vanaisa hauale tuleb minna teisele poole piiri, mis oli/on ju Eestimaa. Viimastel aastatel olen olnud tõsiselt huvitunud Setumaa ajaloost ja kultuurist. Innustust olen saanud ennekõike oma vennalt, kes on setu keele päris korralikult ära õppinud.

Kas jälle üks hea näidenditeema?

Jah, eks ta sinnapoole kisubki. Küll mitte piiriküsimusest, vaid äärealade inimestest, kes on kuidagi üksi jäetud. Siin tekib mul kohe paralleel äsjase Iirimaal käiguga ja Connemaraga, mis on tõeline ääremaa. Ja suur sümpaatia ja solidaarsus.

Dramaturgina pead sa võrdlemisi palju näidendeid lugema, milliseid sa ise eelistad?

Mulle meeldib heas mõttes jutustav teater, näidendid, kus on olemas lugu. Näiteks Tennessee Williamsi näidendid, iirlane Martin McDonagh... Mehe-naise suhteid pole käsitlenud keegi nii täpselt kui Ingmar Bergman oma “Stseenides ühest abielust”. Mul pole midagi ka vormiotsingute vastu, aga vaid siis, kui see pole “vorm vormi pärast” ja lõpuks ikka oma looga kusagile välja jõutakse.

Sa oled hariduselt lavastaja. Meie esimene kokkupuude oli siis, kui sa 1999. aasta sügisel Vanalinnastuudios oma bakalaureusetööd tegid – ajakohastatud töötlust Koidula “Säärasest mulgist”, kuhu olid pikkinud Shakespeare’i, Tšehhovi, Kitzbergi ja Becketti tekste. Mäletan, et siis võtsid sa kasutusele lausa uue žanrimäärangu – “värvuskomöödia”.

See asi jäi tookord poolele teele, kas ei jätkunud julgust või lihtsalt ei osanud lõpuni minna. Aga mõte meeldib mulle siiani. Võtta aluseks mingi ilusasti valmis komponeeritud lugu, siis segada näiteks sinna mõned Shakespeare’i paljuütlevad kohad ja nendega üsna vabalt mängida. Näitemäng ei saa olla ainult must mure. Eks ma “Boobigi” proovisin kirjutada nagu komöödiat.

Kas sa oma näitemänge ise ei ole tahtnud lavastada? “Boob teab” lavaelu algab nüüd Linnateatris ja jätkub veel sel aastal Rakvere Teatris, kus seda hakkab külalisena lavastama Kalju Komissarov.

Praegu mul küll seda tahtmist ei ole. Kuigi – kui ma kunagi kirjutama ja instseneerima hakkasin, siis pidasin ennast ühe mõeldava lavastajana silmas. Lavastusprotsess tundub nüüd kuidagi keeruline ja kurnav, minu jaoks on kaks kuud proove lavastuse valmimiseks liiga lühike aeg, kirjutades tunnen ma end palju paremini.

Komissarov on selles suhtes õnnelikus olukorras, et ta toob “Boobi” välja “üleminekutükina”: kevadel tehakse proove, suveks jääb asi seisma ja esietendus toimub sügisel.

Lõpetuseks tulen päris meie jutu algusesse tagasi. Kui paari aasta pärast on sinu näidendid repertuaarist maas ja “Liivakellade parandaja” järgi vändatav telefilm valmis, ehk siis ikka on lootust, et su draamad ühiste kaante vahel trükki jõuavad?

Kui nad on oma esimese teatrielu ära elanud ja siis veel kellelegi huvi pakuvad ning keegi neid kirjastada tahab – miks mitte.