Unistus lastelastest ja homoseksuaalsed võsukesed

Anne Tamm, sa põhjendad oma teemavalikut sellega, et homoseksuaalsust on seni Eestis väga vähe uuritud. Miks?

Ma arvan, et osaliselt on see tingitud meie ajaloolisest taustast, kui homoseksuaalsus oli tabuteema ja mitteaktsepteeritud. Teatud mõttes on see tegelikult senimaani tabuteema, olgugi et viimasel aastakümnel on seda hakatud rohkem uurima. See on piisavalt uus ja teistsugune teema, mida ei julgeta nii väga käsitleda. Kirjutades oma bakalaureusetööd homoseksuaalsusest sain minagi tunda inimeste suhtumist: miks küll selline teema?

Kas tänu sellele, et kõnealuse valdkonna uurimine ja sellest avalikult rääkimine on Eestis paljuski muust läänemaailmast maas, valitsevad siin ka vaated, mis on suuremas krambis ja kitsarinnalisemad kui mujal? Kui see on nii, siis kas ja millal Eesti muule maailmale järele jõuab?

Ma usun, et Eesti ühiskonna hoiakud on suuresti tingitud sellest, et selle valdkonna uurimisele on Eestis pööratud vähe tähelepanu. Ühtlasi usun, et siin mängib ka vanus natuke rolli, nooremad ei suhtu homoseksuaalsusse enam nii tagurlikult. Vanemate põlvkond suhtub homoseksuaalsusse umbusklikult ja suure eelarvamusega. Raske on prognoosida, millal Eesti järele jõuab. Ma arvan, et lähiaastatel seda ilmselt ei juhtu, see on pikk protsess ja eestlased ei ole väga altid uusi hoiakuid omaks võtma.

Mis sa arvad, kui tihti seda juhtub, et kapist välja tulek on vanematele täielik üllatus? Peaks ju perekonnaliige niisugust asja varem aimama?

Ma arvan, et see sõltub väga palju perekonna omavahelistest suhetest. Kui perekonnas valitseb ühtsus, siis on loogiline, et vanemad hakkavad mingis etapis aimama lapse teistsugust orientatsiooni, vähemalt võiks seda eeldada. Lapse käitumishoiakud hakkavad mingis etapis homoseksuaalsust reetma. Oma uurimustöö põhjal võin öelda, et paljud lapasevanemad aimavad – võib juhtuda, et nad ei taha seda tunnistada, aga alateadvuses on neil see kahtlus. Kui lapsevanem ei aima, siis tulevad mängu lapse ja vanema omavahelised suhted. Võib järeldada, et perekonnas ei ole omavahel väga lähedast läbisaamist ja ei pöörata üksteisele eriti tähelepanu. Sellisel juhul järgneb esimese hoona kindlasti üllatus, aga samas sellisel juhul ei võeta seda ka nii hinge, sest ei olda nii lähedased.

Kas oled kuulnud ka mõnest provokatiivsest kapist väljatulekust, mil heteroseksuaalne noor tahab lihtsalt oma vanemaid šokeerida teatega, justkui oleks ta homo? Mis võiks niisugust käitumist põhjustada?

Olen kuulnud juhtumist, kus geinoor tuli kapist välja, lootes natukenegi tekitada draamat, mille tulemusena ta saaks rahulikult kodust välja kolida. Vastupidiselt tema ootustele suhtusid vanemad asjasse rahulikult, draamat ei tulnud ja see oli noorele suur pettumus.

Kui vanemad reageerivad esimese hooga negatiivselt, siis mis on harilikult selle põhjus?

Arvatavasti see, et ükski vanem ei mõista, miks just tema lapsega nii läks. Kõik lapsevanemad unistavad sellest, kuidas nende pojal või tütrel on ükskord vastassoost elukaaslane, kellega ta elab koos ja planeerib lapse saamist. Selline unistus ja lootus on kõigil vanematel ja kui asjad lähevad vastupidiselt, on see neile suur pettumus. Samuti mängib rolli ka ühiskonna negatiivne suhtumine ja mõte, et nende last vaadatakse imelikult.

Kas süütunne, et ei vastata vanemate ootustele, tähendab seda, et olles homoseksuaalne, loobutakse plaanist saada järglasi?

Järglaste küsimus on kindlasti üks aspekt, mis on geinoortel probleemiks. Ma ei saa väita, et see on neile endile nii suur probleem, kuid nende hirm on see, et vanematele on see üks esimesi suuri pettumusi, et nad ei saa lapselapsi. Geinoored, olles ise veel noored, ei näe järglaste saamises väga suurt probleemi. Loodetakse, et Eestis siiski tehakse legaalseks, et homoseksuaalne paar võib lapsi kasvatada/adopteerida. Samuti kaalutakse võimalust minna välismaale, kus niisugune seadus on jõustunud. Homoseksuaalid toovad esile ka selle, et mõne naisega saaks siiski lapse teha ning saada järeltuleva põlve.

Mis sa arvad, kui paljud geid sooviksid tegelikult järeltulijaid saada? Kas nad sellisel juhul eelistaksid, et nende endi lastest kasvaksid heteroseksuaalsed inimesed?

Ma arvan, et oma südames nad siiski sooviksid endale järelpõlve. Eesti tingimustes on inimestel piisavalt palju ratsionaalset mõtlemist, nad teavad, kui raske saaks olema lapse elu, ja nad ei taha oma lapsele sellist koormat õlgadele panna. Kui Eestis oleks teine suhtumine ja laste saamine oleks lubatud, siis usun, et enamik homoseksuaale tahaks endale last.

Kui suur osa geinoori loobub üldse kapist välja tulemast? Või kui kaugele vanemate teavitamine edasi lükatakse?

Ma arvan, et võib-olla viiest üks loobub, põhjuseid on erinevaid. Oma intervjuude põhjal võin järeldada, et kui ollakse oma homoseksuaalsuses kindel ning sellega leppinud, siis vanemate teavitamist väga kaua edasi ei lükata. Kapist välja tulek on üldjuhul geinoorele endale väga suur kergendus. Lesbid ja biseksuaalid lükkavad seda mõnevõrra rohkem edasi ning teatavad vanematele märksa hiljem, kui seda teevad geimehed.

Miks enamik homoseksuaalseid inimesi valib perele oma eelistustest rääkimiseks aja, mil enam kodus ei elata?

Uuringus osalejate puhul ilmnes küll, et enne kolitakse kodust eemale elama ja alles siis antakse oma sättumusest teada. Põhjuseid on mitmeid. Kodust ära kolimisega muutuvad tihtipeale suhted paremaks, mis tingib selle, et julgetakse vanematele oma homoseksuaalsusest rääkida. Sellisel juhul homoseksuaalid eeldavad, et kui niikuinii juba elatakse eraldi, on vanematel sellega kergem leppida, nad ei näe lapse igapäevaelu ja suhteid. Paljud leiavad, et kui juba elatakse eraldi, siis pole vanematel enam õigust otsustada lapse eraelu üle ja nad ei saa seda näiteks „ära keelata”. Uuringus osalenud homoseksuaalsete noorte põhiline elama asumise koht oli Tallinn. Eesti suurim linn andis juurde palju julgust ja enesekindlust, et rääkida oma homoseksuaalsusest nii sõpradele kui ka vanematele. Keskkonnavahetus andis julguse tulla kapist välja.

Kui sinu uuringust selgub, et suuremal osal läheb siiski kapist väljatulemisega hästi ja vanemad ei hakka musta stsenaariumi kohaselt käituma, siis miks ikkagi enne tuntakse nii suurt hirmu, seda enam, kui ise peetakse oma homoseksuaalust loomulikuks?

Ma usun, et suurim põhjus on vanematele pettumuse valmistamine. Kardetakse ka vanematepoolset äratõukamist. Kuna Eestis on selle kohta tehtud vähe uuringuid, siis noored surfavad palju välismaa portaalides, kus noored räägivad, kuidas nad teatasid vanematele oma homoseksuaalsusest. Selliseid foorumeid on palju, kus noored räägivad oma kogemusest ja jagavad ka soovitusi, kuidas ja millal oleks õige aeg vanemate jaoks kapist välja tulla. Jutte on igasuguseid ja vanemate reaktsioone on samuti mitmesuguseid, noored loevad neid. Selle põhjal tekib hirm ja oma vanematelt hakatakse samasugust reaktsiooni kartma. Foorumites on väga palju lugusid mitteaktsepteerimisest, sest paljudes riikides hakkavad vanemate puhul mängima ka teised tegurid, nt religioon.

Sinu uurimuses on juttu inimestest, kes on omal algatusel kapist välja tulnud või varjavad oma orientatsiooni perekonna eest siiamaani. Kas üritasid leida ka kedagi, kellel on kapist väljatulek toimunud juhuslikult, ette planeerimata?

Oli üks gei, kes teatas sellest oma vanematele täiesti juhuslikult. Ta küll teadis, et peab vanematele rääkima, kuid ei olnud selleks aega valinud. Ühel nädalavahetusel, kui ta oli koju sõitnud, ütles ta emaga hommikukohvi juues muuseas, et on gei. Ema oli selle peale vastanud: kas sa arvad, et ma ei aimanud, ja oligi kõik. Rohkem sellest juttu ei olnud ja seda teemat puudutatud ei ole. Selles perekonnas olid head suhted – võib küll öelda, et mitte nii lähedased, tingituna vahemaast –, aga suhted jäid samaks ja ema poolt mitte midagi negatiivset ei tulnud.

Mis sa arvad, miks üldse võib homoseksuaalsus heteroseksuaalsetele hirmutav tunduda? Kas kardetakse, et homoseksuaalid hakkavad külge lööma, või peljatakse seda, mis endale pähe ei mahu? Kui vanemate hirm on eelkõige lastelaste mittesaamine, siis inimesel tänavalt peaks ju ometi olema ükskõik, kes on homo ja kes mitte?

Ma arvan, et homoseksuaalsus ei mõju hirmutavana ja homoseksuaalid samuti mitte. Meeste sõnul kardavad nad pigem külgelöömist ja suheldes tekib mõningane tõrge, sest ei teata, mida teine osapool võib sellest välja lugeda. Kui mõelda homoseksuaalsuse ja nende inimeste peale, siis on seks esimene asi, mis inimestele kohe meelde tuleb ja võib tekitada vastikust, tihtipeale sellest kaugemale ei mõeldagi. Tegelikult on homoseksuaalid samasugused inimesed, kelle jaoks on seks vaid üks osa suhetest, samamoodi kui heteroseksuaalidel. Kui inimesega lihtsalt suhelda ja jätta välja tema seksuaalne orientatsioon, ei peakski inimestel probleeme homoseksuaalsusega tekkima, sest tegelikult nii kaua, kuni sellest ei olda teadlik, inimeste suhtumine ei muutu. Minu arvates ei tohiks inimesi seksuaalsuse järgi raamidesse panna. Samamoodi võiks siis sildistada heteroseksuaale, näiteks partnerite vahetamise järgi?