Ungari 1956. aasta ülestõusust Paul Lendvai sule abil

 2006. aasta sügisel püsis Budapestis poliitiline pinevus, jätkusid mitmekuulised valitsusvastased meeleavaldused. Parlamendi hoone esine meenutas esmapilgul kohalikku õllesummerit: platsil oli suur presenttelk laudade-toolidega, makilt kõlas vaheldumisi kohalik heavy-rock  ja ungari rahvalaulud. Mõned loosungid ja sümboolika müük aga viitas 1956. aasta Ungari ülestõusule. Sündmusele, millest siis möödus täpselt pool sajandit. Ungari ülestõus oli II maailmasõja järel suurim väljakutse NSV Liidu ülemvõimule Ida-Euroopas ja neid sündmusi  peavad mõned autorid ka „sotsialistliku sõprusleeri” allakäigu alguseks.

Budapesti raamatukauplustes oli toona 1956. aasta ülestõusu kohta lausa omaette riiulid, kus üldkäsitluste kõrval veel fotoalbumid, dokumendikogumikud, mälestusteraamatud jm. 150-leheküljeline suureformaadiline raamat pandi kokku ainuüksi 1956. aasta detsembri  Melbourne`i olümpiamängude Ungari-NSVL-i veepallimatšist. Selle võitsid revanšihimulised ungarlased tulemusega 4:0. Ühe venelase närvid ei pidanud vastu – ta lõi basseinis ungari veepallisportlase silma siniseks. Kaklevate sportlaste lahutamiseks sekkus isegi Austraalia politsei, see foto sai omal ajal tuntuks.

2006. aasta kevadel lõpetas Paul Lendvai Viinis oma raamatu Ungari sündmuste kohta, mis samal aastal ilmus saksa keeles. Mõni nädal tagasi jõudis Lendvai „Ungari ülestõus 1956. Revolutsioon ja selle tagajärjed” ka meie lugejateni. Järjekordse hea tõlketööga on maha saanud vanameister Vladimir Beekman.

Sisutihe ülevaade

Lendvai osales neis sündmustes ka ise ja lahkus Ungarist jäädavalt 1957. aasta algul. Aga see ei ole mälestusteraamat, vaid väga faktirikas ja sisutihe ajalooline ülevaade. Ainuüksi kasutatud kirjanduse loetelus on üle 130 nimetuse, mis ilmunud ungari, inglise, vene ja saksa keeles. Mõned käsitlused kirjutati nö esimese soojaga 1957–1958, enamik raamatuid ilmus siiski 1990. aastatel ja hiljemgi. Avanesid arhiivid, 1991 asutati  Budapestis „1956.a. revolutsiooni ajaloo dokumenteerimis- ja uurimisinstituut”. Sellise mahuka kirjanduse põhjal tehtud üldistust täiendavad rohked detailid, sest autor tegi 1956. aasta sündmuste ja selle tagamaade osas veel intervjuu endise KGB juhi Krjutškovi, endise USA riigisekretäri Kissingeri, Ungari presidendi Gönczi jt silmapaistvate isiksustega.

Raamatu väärtuseks on üksikasjalik kronoloogia, mis annab kõigele täpse raamistuse. Aga ka nime-, ja harvaesinevalt, aineregister, mis hõlbustab detailide otsingut.

Mis jääb puudu? Vast järelsõna, kus ülevaade Nõukogude armees teeninud eestlastest, kes 1956. aastal Ungarisse saadeti. Eestlasi osales 1956. aasta invasioonis üsna vähe. Täpset arvu on võimatu öelda, andmeid on kümnekonna mehe kohta. Seni pole teada, et mõni eestlane oleks Ungari ülestõusu mahasurumise käigus hukkunud. 1956. aastal Kiievis Suvorovi nimelise ohvitseridekooli lõpetanud tartlane Rein Raudsepp oli puhkusel kodulinnas kui ta kutsuti tagasi teenistusse Kiievi sõjaväeringkonda. 203. laskurpolgu koosseisus oli ta põhiliselt  Miskolci linnas, kus toimusid Budapesti kõrval ägedaimad kokkupõrked. Raudsepp sai jalast haavata kui soomusauto sõitis Debrecen-Miskolci maanteel miini otsa. Ärapõrutatud jalg aga aitas Raudsepal 1958. aastal nõukogude armeest pääseda ja ta lõpetas Tartu ülikooli keemikuna.

„Ungari ülestõus 1956”

Paul Lendvai

Sinisukk