„Üksik mees”: üksainus päev professor George Falconeri elust

Eelmise aasta Venezia filmifestivalil esilinastunud „Üksikus mehes” on kõik, mida ühe moelooja filmist ootaks: detailideni läbimõeldud stsenograafia, kostüümid, kaadrist kaadrisse kanduv viimistletud esteetika. Loo tegevuspaik, 1960. aastate Los Angeles on stiililise kõrgpilotaaži jaoks ideaalne ajastu ja võimalik, et see polnud vähe tähtis põhjus, miks Tom Ford just selle Christopher Isherwoodi romaani oma debüütfilmi aluseks valis.

Filmi peategelane George Falconer (Colin Firth), kes oma detailiarmastuses ja perfektses ülikonnastatuses võiks ehk olla Fordi alter ego, on kirjandusprofessor, kelle reserveeritud pealispinna alla tuksleb neuroos ja otsib väljapääsu lein. Sellele on oma mehe Jimi (Matthew Goode) autoõnnetuses kaotanud George enda meelest leidnud – samamoodi nagu ta kontrollib oma elu pealispinda, on ta otsustanud võtta enda kätesse saatuse juhtimise ja jätta kõne-aluse päeva oma viimaseks.

Selle päeva jooksul näeb vaataja George’i transilaadset kulgemist ühest stseenist teise, mõnede elavamate episoodidega. Üks George’i ja seega kogu filmi teemasid on põlgus hirmu vastu. Ühiskondlikult kultiveeritud hirm nähtamatu teise ees, mis on vallanud Kuuba kriisi aegse Ameerika, kus paaniliselt sisevaenlast otsitakse, paneb muidu reserveeritud õppejõu oma tudengitele kirglikku tiraadi esitama, ent see põrkab mõistmatutelt nägudelt tagasi.  

Ka George ise on nähtamatu teine, mis sellest, et ta elab sõna otseses mõttes klaasist majas. Ka need, kes teda näevad, on mõistmatud: tema parimale sõbrannale Charleyle, kelle üsna kitsa rolli mängib võimaluste piires hästi välja Julianne Moore, tundub, et George’i ja Jimi kooselu oli vaid tõelise, heteroseksuaalse suhte aseaine. Et see nii polnud, üritab vaatajale tõestada iga sekund filmist, kuid kas Charley (ja teisedki) seda lõplikult usuvad, pole sugugi kindel.

Surma valinud üksikule mehele saab päeva lõpuks osaks kaks saatusepööret. Esimese tekitab temast sisse võetud tudeng Kenny (Nicholas Hoult), kes toob lootusrikka naeratuse George’i näole. Üksik mees võib ju lootusrikas olla, aga saatuse viimane võte on seekord hoopis irooniline.

Ei saa ütelda, et Ford oleks hakkama saanud suure filmiga. Selles pole palju säärast, mis poleks varem kinolinal väljendust leidnud, kuid kahtlemata on tegemist hea filmiga. 

Film

„Üksik mees” (2009)

R: Tom Ford

O: Colin Firth, Julianne Moore, Matthew Goode jt

Kinos Artis 3. septembrist