Uhkus, häbi ja au

Kaheksa aasta eest nägin oma elu esimest geiparaadi, mida teadupärast kutsutakse ka Pride’iks. See juhtus Amsterdamis. Mööda kanaleid sõitsid aeglaselt allavoolu hiiglaslikud pargased, millel õrnade troopiliste lilledena väänlesid sulgedes transvestiidid ja marssisid nahkpükstes vuntsilised mehed. Mürtsus reivimuusika, õhku tõusis õhupalle, veeäärt kattis tihe rahvasumm. Seal ma olin, oma kauaaegse boyfriend’iga koos, kuid kindlasti mitte eriti rõõmus ega uhke. Mulle ei meeldinud eriti ei transvestiidid, suled ega nahkpüksid; ma ei saanud aru, kas peaksin püüdma nendega sarnaneda, kuidagi samastuda. See pool geimaailmast on mulle arusaamatu ja võõras siiamaani.

Veidi hiljem olime Pariisis. Õhtul hotelli poole jalutades tahtis ta, et hoiaksin tal käest kinni. Veidi ma ka hoidsin, kuid kaua ei julgenud: sisemine ebakindlus kombineerus kes-teab-kust pärit hirmu ja piinlikkustundega. Ma arvan, et ta hoolis must väga; selle hoolimise väljanäitamiseks oli ta nõus võtma riske, milleks mina valmis  polnud. Mul on kahju, et oma käitumisega talle tol õhtul haiget tegin.

Mais 2010 olen Vilniuses, kajastamas ajakirjanikuna Leedu ajaloo esimest geiparaadi, mis kannab nime Baltic Pride. Meeleolu on ärev, sest marsi toimumine on kuni viimase hetkeni küsimärgi all: homoseksuaalsus on katoliiklikus riigis plahvatusohtlik teema. Ürituse turvavoldik annab nõu mitte panna selga „värvikirevaid riideid”, käsib teavitada „turvakorraldajaid kõigist isikutest, kes käituvad kahtlaselt, kasutavad verbaalset või füüsilist vägivalda”. Kui aset peaks leidma otsekontakt protestijatega, tuleb vältida nende ärritamist, nendega vaidlemist. Veel antakse nõu hoida varuks mõned „neutraalsed rõi-vad”, millega marsi järel paremini „massi sulanduda”. Minu  lemmiklause tuleb lõpuks: „Tea, et Conti hotell on turvapaik, kuhu saad pöörduda igal hetkel, kui tunned end ebaturvaliselt,” öeldakse selles.

Hotell Conti uksel seisabki kaks turvameest: nad kontrollivad valvsalt kõigi sisenejate rinnakaarte. Nende selja taga fuajees asjatavad ringi akrediteeritud paraadilosalejad ja ürituse läbiviijad: juuakse kohvi, süüakse kooki, jagatakse temaatilist materjali. Videoekraani kaudu edastab Baltic Pride’ile tervituse Euroopa Liidu inimõigusküsimustega tegelev daam, kelle nimi mul kõrvust lipsab – igatahes on ta hiiglaslik, õppealajuhataja moega ja helesinisel taustal. „Äll-žii-bii-dii piipl,” ütleb Brüsseli naisterahvas nõudlikult igas teises lauses, kombineerides seda korduvate viidetega inimõigustele ja ähvardustega „rakendada meetmeid”, kui Leedu võim lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide marsi läbiviimiseks luba ei anna.

Kuid Euroopa Liit pole kohal ainult teleekraani kaudu. Poodiumil võtab sõna pikk ja punases kostüümis Sophie in ’t Veld, kelle liigutused on energilised ja maneer karismaatilisem kui Euroopa Parlamendi liikmelt oodata võiks. Hollandlanna räägib, et Euroopa Komisjon peab täitma oma kohust ja sekkuma kohe, kui mõni liikmesriik ei austa fundamentaalseid inimõigusi, millele nende valitsus on EL-iga liitudes alla kirjutanud. Teoreetiliselt, annab ta mõista, on võimalik peatada fundamentaalseid õigusi mitteaustavate riikide kuulumine Euroopa Liitu. Poliitiku kohta on see hea kõne: kirglik ja jõuline. Aplaus kestab minuteid.

Nüüd saab sõna Stockholmi abilinnapea – halli-päine pintsakus matroon, kes jõuab oma kõnes kähku selleni, mida tähendab Gay Pride näiteks tema kodulinna Stockholmi jaoks. „Pride on ka raha,” ütleb ta justkui omaenda sõnade lõksu jäädes, „suur raha, tähtis raha, palju-palju hotellibroneeringuid.” Aplaus järgneb ka nüüd, kuigi sedakorda pisut nõrgem, sest kellele meeldiks endast mõelda kui turismiatraktsioonist või rahamasinat ringiväntavaist tarbimishamstritest.

Luba paraadi toimumiseks tuleb viimasel hetkel: Leedu kohus tühistab varasema otsuse, millega geimarsi toimumise luba rahutuste ja verevalamise kartuse ettekäändel ära võeti. On 8. mai keskpäev ja kollast liikluskorraldajasärki kandev siilipäine  geiaktivist suunab registreerunuid hotell Conti ees bussidesse, millega mõnisada ametivõimuga kooskõlastatud marsilosalejat Nerise äärde toimetatakse. „Minge sinna! Ei, ärge minge sinna! Astuge tagasi! Nii, nüüd teie sinna bussi! Ei, mitte teie!” kamandab ta käega vehkides, oma kohatist pahameelt varjamata, valjuhääldit nõtkelt näppude vahel hoides. Õhk on täis pinget ja ma ei saagi aru, kust see tuleb – kas neist paarikümnest politseinikust, kes veidi maad eemal parkimisplatsil aega parajaks teevad, lihtsalt oodates ja vaadates; sellest päikseprillide ja tuules lehviva musta habemega mootorratturist, kes aeg-ajalt hotellist ähvardavalt lähedalt mööda põristab, või ikkagi tollest frustreerunud olekuga paraadimeistrist, kelle maailm pöörleb hetkel vaid ümber selle, kuidas inimesi kõige paremini bussidesse ajada. Kindlasti pole oluliseks stressiallikaks need vanemad leedu naised,  kes aeg-ajalt pead vangutades lähemale astuvad ja paraadikülalistele  ohates midagi leedukeelset ütlevad: intonatsiooni põhjal otsustades „päästku jumal teie hinged” või midagi muud sellesarnast.

Meeleavaldus tara taga

Siis kümneminutiline bussisõit (on silmapaistvalt vaikne, nüüd on õhus juba selget ärevust) ja lõpuks sihtpunkt: jõeäärne haljasala, mis on vähemalt kilomeetri ulatuses linnakodanikest tühjaks tehtud. See on ametivõimu poolt sanktsioneeritud paradeerimisala, mida eristavad  muust maailmast tarad, mida turvab omakorda mustas univormis märulipolitseinike rivi (keegi teab öelda, et Pride’i olevat saadetud kaitsma 700 kordnikku, mis teeks jämedalt kaks politseinikku iga paraadil osaleja kohta). Taevas on pilvine, muru kevadiselt roheline, tühjus kõikehõlmav. Noored – ja enamik Pride’ile tulnuid on 20.–30. aastates – rullivad lahti võrdsusele ja tolerantsusele kutsuvad loosungid, võtavad näppu õhupallid, lehvitavad lippudega meeleolu ülal hoida püüdes. Teispoole Nerist on kogunenud mõnikümmend pealtvaatajat, kuid jõgi on lai – kui neil pikksilma kaasas pole, ei näe nad kindlasti, mis on marssijate loosungitele kirjutatud.

Veel suurem rahvamass on kogunenud Olympic Casino lähedale, teispoole barrikaade, sinna, kus paraad lõppema peaks – hinnanguliselt on neid siin mõni tuhat. Ja siin on ka need, keda voldik nimetas protestijateks: väikeste kitsaste vuntsidega mees, kes on haaranud ruupori ja skandeerib agiteeritult hüüdlauset „Geide diktatuur ei lähe läbi”; keskealine mees, kes hoiab käes loosungit, millele on kirjutatud lööv, ent arusaamatu „Geid mõrvasid minu sõbra”; mustas ülikonnas seimiliige, kes aina vahutab ja sõimab ning lõpuks üle tara tungib; muud pahased karjujad ja vilistajad. Aeg-ajalt lendab üle tõkete kive, prügipangekaasi ja  pudeleid – üks neist tabab Avatud Eesti Fondi naisterahva pead. Tüse politseinik loeb valjuhääldisse korraldusi „kohe laiali minna” (ta hääl on monotoonne, emotsioonitu, tema teeb siin lihtsalt tööd, ütleb ta kiretu olek), sellal kui gaasimaskide ja plastkilpidega märulipolitseinikud on võtnud end barrikaadide taha tihedasse ahelikku. Jõe ääres rivistub üksteise kõrvale mustadel hobustel ratsapolitsei, läbi parkla tõttab tunkedes kordnik, rihma  otsas rapsiv ja lõrisev hundikoer.

Paraad on peatunud mõnisada meetrit tarast eemal, otsekui kõheldes, konfrontatsiooni vältida püüdes. Peetakse kõnesid, mis barrikaadini ei kosta, tuulehoog kannab minema õhupalle, kuid isegi need on selliselt distantsilt vaid otsekui väiksed värvilised täpid taevas. Kui tagasi jalutan, võtab Sophie in ’t Veld parajasti tuliselt sõna ja ütleb, et on Baltic Pride’i toimumise faktiga äärmiselt rahul. Võib-olla mõne aasta pärast, märgib ta intervjuu käigus mõni minut hiljem juurde, saab see ka Baltikumis olema samasugune üritus nagu tema kodulinnas Amsterdamis, kus Pride saab toimuda kesklinnas ja politseinike kaitseta, olla suur ja armastatud sündmus, tuua kohale sadu tuhandeid turiste, genereerida palju-palju hotellibroneeringuid.

Kergemeelne liblikaparv

Kas ma olen irooniline? Jah, õige pisut. Kahtlemata ma austan neid, kes julgesid Baltic Pride’ile minna, riskida võimalike solvangute ja sugugi mittevälistatud peksasaamisega kenal kevadisel päeval, mil võinuks teha kõike muud. Gay Pride’i poliitiline roll inimeste emantsipeerimisel ja  suhtumise muutmisel on ajalooliselt vaidlustamatu, kuid see kaubanduslik-meelelahutuslikult mürtsuv karneval – milleks Gay Pride on Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas juba ammu muutunud – pigem tsementeerib ettekujutust geidest kui kergemeelselt puusi hööritavast liblikaparvest, kelle elu ei täida miski peale klantsi ja glamuuri. (Mitte et drag-queen’idel ja nahkpükstes vuntsimeestel midagi viga oleks; need sümbolid lihtsalt ei kõneta mind.) Ja tõtt-öelda pole ma kindel selleski, kui täpne tööriist on Pride ühiskondlike paradigmade nihutamisel. On lihtne kujutleda end mõne uudishimuliku leedulase nahka, kes ei tunne (nii ta arvab) ühtegi homo ja on otsustanud Pride’i toimumisest kuuldes neid imeloomi oma silmaga kaema minna. Ta ei pruugi olla üldsegi pahatahtlikult meelestatud, kuid Nerise kaldal leiab ta end korraga tõkete tagant, vastamisi politseiga, kes karjub talle korraldusi minema minna. Ja paraad, mida ta vaatama on tulnud, hoitakse temast kogu aeg paarisaja meetri kaugusel politseinike selja taga; nii kaugel, et on võimatu aru saada, kes seal parvlevad, asjatavad ja õhupalle lendu lasevad. See leedulane läheb tagasi koju, tundmata endiselt ühtegi homo (nii ta arvab), kuid olles nüüd pahane selle pärast, et ta minema aeti. Ta on oma silmaga näinud ära lõhe, mis täiesti füüsiliselt eraldas teda ja „neid”.

Gay Pride’i nimi viib mõtted uhkusele, kvaliteedile, mida on peetud nii vooruseks kui ka surmapatuks. Uhkuse seostele seesmise ebakindlusega on ajalooliselt palju osutatud, „uhkus” Pride’i nimes on vastureaktsioon häbile, millesse teistsuguse seksuaalse identiteediga inimesi on läbi ajaloo mõistetud. Ma ei näe vähimatki põhjust olla geiks olemise üle uhke, kuid veel vähem näen ma põhjust tunda häbi, kui tahad jagada oma elu inimesega, kes on sinuga samast soost.

Jah, kui oleks saanud valida, oleksin ma isiklikult ilmselt eelistanud sündida heterona, oleks lihtsam. (Kui oleks saanud valida, oleksin ülepea eelistanud sündida mõnda Kanada väikelinna ja kasvada üles peres, kus on kass Sassy ja kuldne retriiver Rocky, kuid kahjuks ei küsinud keegi mu täpseid eelistusi.) Tegelikkus on teine, väljakutse on elada edasi teisi austades, kuid ka enda vastu ausaks jäädes: leida endas julgust hoida kinni lähedase inimese käest.