Ugala toob lavale avardatud ajaloo

•• “Keisri hull” Ugala laval. Kust tuli selline mõte?

Mõte on idanenud ammu. Põhjuseks on materjal, mis muu. Jaan Kross on öelnud: “Ajalugu on minu enda mineviku laiendatud variant.” Need mõtted, mis lugu kandes olid käivitajateks, on muutunud materjaliga üha tihedamaid tiire tehes. Alguseks on vaja ajendit – see, millega tegelikult kokku puutud, toob uusi avastusi, lahendusi, ideid ja arusaamu.

•• Miks on saksa verd Liivimaa mees Timotheus von Bock praegu tähtis?

Balti aadel oli selle piirkonna eliit. Ta oli uute ideede ja arusaamiste vahendaja Vene keisrikoja ja läänemaailma mõtlemise vahel.

•• Peategelane kogeb Venemaa isevalitsuse kurja kätt. Mida on selles õpetlikku?

Venemaa pole siiani seda lugu filmiks teinud. Mis võiks olla põhjuseks?

•• Kas ja kuidas kõlab lavastuses kogu Venemaa avatumaks ja õiglasemaks muutumise teema?

Kuigi iseenesest on paljugi sellest, mida Bock keisrile omal ajal väljendas, aktuaalne ka tänapäeval, ei keskendu lavateos otseselt Bocki põhjaliku memorandumi sisu lahkamisele. Pigem on tegu emotsionaalse tõe ütlemise katsega ja veendumusega, et keisergi on selles ilmas surelik. Bock ju kirjutas Aleksandrile: “Mina, surelik, kirjutan Sulle...”

•• Kui tähtis on hetkel see teema, et suured juhid ei taha kuulata von Bocki suguste meeste sõnumit, mis neile ei meeldi?

Bock võis olla selles mõttes utopist, ehk ka naiivne. Tähtis on katse, esimene samm, põletav vajadus, mitte niivõrd resultaat.

•• Kuidas on jaotatud kahe lavastaja, sinu ja Jaak Alliku vahelise võimu piirid? Kas on mingi omavaheline tööjaotus?

Stsenaariumi kallal töötades tegime kumbki variante ja arutasime neid. Nii ka pidevalt hiljem, töö jooksul. Konkreetse stseeni puhul jääb lõppsõna sellele, kellel on õigus, s.t sellele, kes oma varianti veenvamalt põhjendab. Näide: valmistan ette stseeni. Jaak ütleb, et ei saa aru. Siis ta korrigeerib. Siis ei saa jälle mina aru. Lõpuks leiame kolmanda-neljanda variandi, mis rahuldab mõlemat. Hea, kui su kõrval on analüütilise mõtlemisega vahe teatripilk, mis korrastab mõtlemist ega lase sisse arusaamatut ilutsemist. Kohati oleme vist liigagi lakoonilised. Teatud materjalide puhul oleks nii hea töötada ka siis, kui ei peaks ise mängima.

•• Romaan “Keisri hull” on lugejate jaoks ületanud fiktsiooni piirid. Saanud lahtikirjutatud ajalooks. Kas taotled sama tulemust ka teatris?

Ei ole ju mõtet teha lugu ühest ammusurnud mehest, kelle kohta öeldi, et ta oli veidrik ja isegi hull. Bock ei ole küll Kalevipoeg, aga kes siis veel rahvale kangelasi otsiks, kui mitte tema ise. Oli selline mees... Oli selline aeg... Ja tema kõrval oli selline naine. Meil on ta rohkem isegi Eeva kui Timo lugu. Seda lugu tehes jäi kõrva Tammsaare mõttetera: “Kes on Sõna maitstes Sõna väge tundnud, see võtab maitstud sõna endasse ja nõnda jääb Sõna, kui kõik kaob.”

•• Kuidas sul see Ugala valitsemine läheb? Kui palju on majas Timo Bocki suguseid mehi, kes asjale au ja südamega kaasa elavad?

Teatrit ei saa valitseda. Teater valitseb end ise. Ligemale saja aasta jooksul on sellesse organismi ladestunud niivõrd palju teatri DNA-d, reglementi, eetikat ja hoiakuid, et see säilitab teatri viirusvabana ka siis, kui teatrijuht lahkub.

Lavastus

“Keisri hull”

••Autor: Jaan Kross

•• Lavastajad: Peeter Tammearu, Jaak Allik

•• Kunstnik: Jaanus Laagriküll

•• Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov

•• Liikumisjuht: Oleg Titov

•• Mängivad: Peeter Tammearu, Triinu Meriste, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Anne Valge, Andres Tabun, Kata-Riina Luide, Meelis Rämmeld, Leila Säälik, Peeter Jürgens, Margus Vaher, Jaanus Kask, Enn Kose, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Ott Aardam jt

•• Esietendus 30.09.2006 Ugala suures saalis

Etendused

•• T 03.10 kell 19 suures saalis

•• R 13.10 kell 19 suures saalis

•• K 25.10 kell 19 Rakvere teatris

•• E 30.10 kell 19 Vene Draamateatris