Tuneesia äratab eestlases ikka imestust
Esimene päev Põhja-Aafrikas ongi otsekui Laretei muljete unenäoline kordus: tuuleiilid rapsivad akna taga datlipalmi ja meri on mähkunud halli vihmaloori. On külm. Esimesel jalutus-käigul vanalinnas kostab ustest-akendest kisa ja hõikeid – kogu meespere on koondunud ümber kohvikutes asuvate telerite, kus elatakse kaasa Tuneesia-Itaalia jalgpallimatšile. Esimest ja viimast korda näeme kaupmeeste leiget huvi meie vastu.
Kitsastel tänaval uidates näeb vahel mõne vägeva paokile unustet ukse vahelt vilksamisi ka tavaelu: koridori peseb vana naine, siseõuel seisab metalselt kiiskav mootorratas Honda, katustel laperdab pesu...
Õhtul kärgatab akna taga kõrvulukustavalt kõu. Vihmavesi niriseb minijoana mööda toaseina ning järgmisel hommikul voodist välja hüpates libastun loigus.
Eksootiline on lonkida medina, kesklinna kitsastes soukides – ja samas väsitav. Lõputute poekeste rivis osutub ükskõik mis eseme vaatlemine pea võimatuks, sest müüja klammerdub potentsiaalse ostja kallale raisakotkana. Guud praissss for ju, mai friend. Viimasel päeval suundume kingitusi ostma linna ainukesse fikseeritud hindadega ostukeskusesse.
Karl Ast-Rumori seletusel ei ole turistide kas või jõuga sissemeelitamine Põhja-Aafrikas õige “kundede õngitsemise võte”: pealetükkivuse tõid Aafrikasse hispaanlased ja kreeklased.
Pikad poejutud
Sisemaal, kirjutab endine poliitikust võikaupmees (ehk või-isand, nagu teda kohalikud kutsusid), võid poes ringi tohlata nii palju kui tahes, seda ei panda mitte pahaks. Kauba hinna küsimine tuleb viimases järjekorras ja siis ei tingi sa mitte veerand- ega pooltunni... Selleks, et hästi ja odavalt osta, peab kaupmehega jooma teed ja rääkima maha pikad jutud koraanist. Eurooplasele käib see teadagi üle jõu.
Just turul näed läbilõiget kohalikust ühiskonnast ja hoiakutest, arvab Ast. Kõrbelinna Tozeuri turul tajun minagi, et araabia maades on suhtumine elusse teisem kui meil.
Klomp tõuseb kurku, kui üks inimvare end üle turuesise platsi lohistab: mehel on käte ja jalgade asemel köndid. Peaaegu kõhuli lohistab ta end mööda maad, sussid kõigi nelja jäseme otsas. Keegi ei pööra sandile tähelepanu – ju see Allahi tahe oli.
Monastiri keskaegsest kindlusest, kus on kõigi Monthy Pythoni armastajate rõõmuks filmitud “Briani elu”, avaneb imepärane vaade igas suunas: medinale, jahisadamale ning hiigelkalmistule.
Leegionär Eduard Mäll käis Monastiri keskuses 1933. aastal toimunud rahutustel püssipäradega mässulisi laiali ajamas. Pahandus saanud alguse sellest, et kalmistule maeti Prantsuse kodakondsusesse astunud muhameedlane. Araablastele see ei meeldinud – kaevasid laiba üles ning viskasid maanteele. Tulemuseks olnud suur mäsu.
Kummalisel kombel sai just surnuaiast alanud mäss paarkümmend aastat enne Mälli kirjeldatud sündmusi peaaegu saatuslikuks ka kunstnik Ants Laikmaale, kes sattus Tunises otse tänavarahutuste keskmesse. Ajendiks sai valitsuse otsus ühest Tunise lähedasest vanast matmispaigast trammitee läbi ehitada.
Laikmaa märgib irooniliselt, et kokkuvarisenud haudadega ja võsastunud surnuaiad on moslemitele nii pühad, et “Naatsareti koeri” sissegi ei lasta...
Monastiri surnuaia serval satume Tuneesia Vabariigi esimesele presidendile Habib ben Ali Bourguibale püstitatud mausoleumile. Isehakanud “giid” teeb kõik, et meie viibimine kummalises arhitektuurimonstrumis kauem kestaks. Paraku ei varja ei carrara marmor ega minaretid asja stalinistlikku sisu.
Tuneesia surnuaiad on põlispuudega palistatud rahupaigaga harjunud pilgule midagi täiesti arusaamatut: lagedal maal asuvad valged troostitud tahukad, mille vahel naksivad üksikuid tuuste lambad. Surnu kuulub Allahile ja tema määrustele.
Marokos 45 aastat eesti arsti naisena elanud Leonora Peets kirjutab, et araablane naeratab kaastundlikult ja veidi halvakspanevalt, nähes eurooplast ikka ja jälle kandmas lilli omaste hauale euroopalikus linnaosas.
Koolnu puder ravib
Araablasest lahkunu maetakse maha kõige hiljem ööpäeva jooksul, keerates ta linase kanga sisse ja asetatakse hauda, pea Meka poole. Mulda, õigemini liiva sängitatuna, kaob kadunukese vastu igasugune huvi – või kas ikka kaob?
Peets pajatab surnutega seotud ebausust: kui kadunukese tuhaks põletatud kederluu pidi aitama armuvahekordi korraldada, siis jahvatatud hammas võis haigust tuua või suisa tappa. Ainult sosinal ja vihjamisi kuuleb eestlanna “koolnu kuskusist” – kuskus on mannast veeretatud teraline puder.
“Koolnu kuskusi” retsept: surnu kaevatakse üles, talle pannakse kauss mannaga sülle ja “aidatakse” tal putru valmistatada. Puder antakse haigele - pidavat igasuguste hädade vastu aitama...
Kui Põhja-Aafrikas saabub koju külaline, siis toidab peremees teda austuse märgiks oma käega. Eestlaste kirjutatud raamatutes on mitmeid halenaljakaid stseene olukordadest, kus mitte just eriti puhtakäeline majaperemees kausist kuskusi kallile külalisele suhu topib. Palju on juttu maitsvatest ja vürtsistest toitudest.
Turistile keegi putru suhu ei topi. Maitsetki vähe – kuni kohalikku spetsialiteeti, harishapipra kastet, nõuda ei taipa.
Korraga lööb silmist sädemeid. Suus on tulekahju. Toidul on maitse.
Võimalus kiigata araabia kodu seestpoolt avaneb ootamatult Sousse’is: medina müüri ääres on üks hakkaja majaomanik teinud oma suguvõsa omandusest imetabase muuseumi.
Kõrges eeskojas tõuseb mustaverd naine kiirustamata diivanilt, kus ta oma lõunauinakut tegi. Väärikalt ulatab ta meile kaasa paberilehe majaplaani ja põhjalike seletustega.
Maja on kasvanud läbi aastasadade nagu taim – ajanud harusid kõrgemale ning kaugemale. Erinevaid majaosi ühendavad pikad ja salapärased koridorid, müüride vahel peituvad siseõued, tipnedes ootamatult kõrgeima torniga linnas.
Majas saab seigelda omatahtsi: silitada sajanditevanuseid voodiriideid Tiibetist, katsuda Rooma ajast pärit marmorist pissuaari ning kui väsimus lõpuks võimust võtab, puhata patio idamaisel diivanil. Kusagil ei ole ühtki valvurit ja tekib omapärane tunne: justkui oleksid oodatud külaline. Ehkki peremees on ootamatult kodunt lahkunud.
Jumalik loojang
Poliitik ja ärimees Karl Ast-Rumor kirjutab, et tema esimesest reisist kõrbe jäi meel haigeks – nii vaene ja võõras tundus maa: “Kõrvel on sada palet ja sada meeleolu. Kuuvalgel muutub maastik pehmeks nagu samet. Palaval suvepäeval matab kõrb, otsekui tellingute murdudes, inimese enda alla.”
1930-ndatel teenis Põhja-Aafrikas võõrleegionärina orientalist Linnart Mälli isa Eduard Mäll. Tema silme all laskis end maha kõrbepostil üks Bukaresti üliõpilasest võitluskaaslane: nii suhtub ta kõrbesse ja selle asukaisse pigem ettevaatusega. Eriti neisse, kes luidete tagant välja võivad ilmuda. Võõrleegionäridel lasus nimelt karavanide kaitsmise kohustus ning vähemalt kord tuleb eestlasel ka sõjakate kõrbeelanike – tuareegidega – inimkaotustega lahingut pidada.
Satun Saharasse päikeseloojangul ning vaatan kõrgel luiteharjal seistes, kuidas lõputud turistidehordid kaamelite seljas kaugusse kaovad. Liivalainete kummalise ilu nautlemist ei suuda häirida isegi teadmine, et järgmise künka taga ootab “karavani” kamp kokapudelitega dinaarinõudlejad. Tuareegidest on järel vaid hotelli nimi.
Matmatas pakub beduiinitar oma algelises koopaköögis keedetud kanget teed ja poseerib lahkelt. Tema koopasuu kohale on joonistatud tuntud sümbol – kala märk – ning kaelas ripub Fatima käsi. Juurdlen selle üle, kas kuulub ta selle 1% hulka, kes veel berberi keelt oskab.
Friedebert Tuglas märgib oma Tuneesia-reisil, et kõrvuti on loendamatu arv varjundeid araabiastunud berbereist ja berberiseerunud araablastest. Seejuures on just berberid maa päris algelanikud, sündinud põlluharijad – vähem liikuvad, alalhoidlikumad. Vallutajad on anastanud viljakamad maa-alad; berberid elavad peamiselt mägedes või viljavaestes kõrbetes.
Nii oli see sada aastat tagasi – kas ka praegu? Kui õhtuks kõik tüütud koopaelu imetlejad lahkunud, kas beduiinitar viskab tõesti end pikali kareda tekstiiliga kaetud lavatsile? Või ehk hoopis laskub tasandikule külla, kus teda ootavad pehme voodi ja surisev külmkapp?
