Raamatus tegutsevate tähendusrikkas vanuses koolipoiste Bobby, Pühaku, Luca ja minategelase lugu on tõepoolest üldine, süžee lihtne ja nurkapidi paljudele samastumisvõimalusi pakkuv: noored kodanlased on pimestatud kõrgklassi kuuluvast neiust Andrest, kelle sünnipärane õigus on neile kättesaamatu traagika, ilu ja seksuaalne häbitus. Kahe maailma põrkumine teeb noormehed endast teadlikuks, lammutab nende sõprussuhted ja muudab kõigi nelja saatust.

Teose pealkiri „Emmaus” on viide episoodile evangeeliumitest, kus ülestõusnud Kristus ilmub Emmause-nimelises külas kahe mehe ette ning oma isikut avaldamata laseb neil rääkida uudist ülestõusnud messiast. Et nad kohtusid Kristusega, saab meestele selgeks alles hiljem. Kuidas me teda ära ei tundnud, küsivad nad endalt. Samamoodi pärib ka Baricco minategelane: kuidas me ei mõista, mis toimub meie lähedastega, miks me ei näe, kes on need, kellega iga päev kohtume? Side noorukite silme ees, mis võiks kanda kodanluse või katoliikluse nime, ühelt poolt kaitseb neid, kuid teisalt on selle nihutamisega kaasnevad ohud sõltumatuks isiksuseks saamise hind.

Baricco on kirjanik, kelle teostest on lihtne välja lugeda seda, mida seal pole – pretendeerimist filosoofiale –, kui kirjaniku tegelik eesmärk on hoopis loo jutustamine. Kuid „Emmause” kohati liigagi ladusalt kulgeval lool ei tasuks lasta end uinutada, siin on ühiskonna- ja religioonikriitikat, mille teravust lugeja paeluva täiskasvanuks saamise stoori kõrval esmapilgul tabada ei pruugi.

„Emmaus”

Alessandro Baricco

Pegasus