Toots, Kiir ja Luts saavad taas Palamusel kokku, aga seekord hoopis teises võtmes
Näidendi „Nõiutud kevade” proovid toimusid Lutsu nukra pilgu all. (foto: Anatoli Makarevitš / Vooremaa)
Jõgevamaal Palamusel näidatakse vabaõhulavastust „Nõiutud kevade”, mis on pühendatud kirjanik Oskar Lutsu 125. sünniaastapäevale. Lavastuse sünopsise järgi vaevavad elu lõpusirgele jõudnud Lutsu sügavad kahtlused oma kirjanikuväärtuses ning teadmine, et mida ta ka elus poleks teinud või kirjutanud, ikka kummitab selle taga vaid „Kevade”. Sellest sünnivad kirjaniku siseheitlused ja halastamatu eneseanalüüs.
Mis inspireeris?
Näidendi autori Toomas Suumani sõnul toimub „Nõiutud kevade” tegevus 1953. aasta märtsis. Peategelane, kirjanik Oskar on suremas ning teda kummitavad tema esimese ja tuntuima raamatu tegelased. Tegu on viimase ööga, üleminekuhetkedega, kus kirjanik pole veel ühest maailmast lahkunud ja teise jõudnud.
„Proovisin lasta kirjanikul tema loodud varjukujudega – kes üha rohkem vormi koguvad – kokku saada,” selgitab Suuman. „Tegelased on sel ööl miskipärast eriti nõudlikud ning kirjanik ise kahtleb just sel ööl kõige enam iseeneses ja maailmas.”
Suumani inspireeris kirjutamisel mõte, et juba Lutsu surmahetkeks – rääkimata praegusest – oli „Kevadest” eestlaste jaoks saanud midagi enamat kui lihtsalt raamat. Ning selle tegelased, nagu Toots, Teele või Kiir, hakkasid iseseisvalt oma lugejate kujutluses elama.
„Nende looja, nende tõeline isand on lahkumas ning nüüd tekib küsimus, mis saab tegelastest,” ütleb Suuman. „Kas nad ikka jäävad raamatusse sellisena, nagu nad on, või juhtub nendega midagi? Kas nad on juba nii kaugele jõudnud, et on tajumisvõimelised? Küsimus on selles, kust algab ja kus lõpeb kirjaniku vastutus oma tegelaste ees. Ja võib-olla ka vastupidi, tegelaste vastutus oma looja ees.”
Põhjus, miks Luts kohtub just „Kevade” tegelastega, peitubki selles, et just selle teose iseseisev elu tekitas autoris kõige suuremat meelehärmi. „Luts on ise öelnud, et tema puhul ainult „Kevadest” räägitaksegi, nagu ta midagi muud polekski kirjutanud,” räägib Suuman.
Lutsu ei mõisteta
„Nii Juhan Liivile kui Lutsule on juurde poogitud igavene hunnik krestomaatiat – enam ei loeta ega mõisteta nende tekste, vaid vaadatakse läbi kindla suurendusklaasi. Liivi puhul tähendab see ennekõike hullumeelsust ning vaese Lutsu puhul, et küll oli ikka joodik ja naljamees. Lutsule juurde kleebitud koomiku roll vaevas meie kirjanduse üht suuremat, täpsemat ja peenemat inimestetundjat kuni surmani.”
Saab tublisti naerda
Suumani meelest väärivad sellised pimedad nurgakesed eesti kultuuriruumis suuremat läbivalgustamist. „Võib-olla on see vajalikumgi kui meeletud katsed eesti kultuuri välismaale viia,” ütleb Suuman. „Eks ka messidel ja festivalidel on vaja käia, aga eelkõige tuleb iseenda jaoks midagi väärt olla. See, kas šveitslane, luksemburglane või hispaanlane ka aru saab, nii tähtis ei ole.”
Ehkki etendusel saab muu hulgas tublisti naerda, ei taha Suuman oma näitemängu žanriliselt iseloomustada. „Žanre pole olemas,” leiab ta. „Kõige kaunim oleks, kui asjad oleksid sama kurblooliselt totrad, kohati väga naeruväärsed ning samal hetkel väga õrnad ja traagilised, nagu elu ise meie ümber.”Teater„Nõiutud kevade”
Autor: Toomas Suumann
Lavastaja: Madis Kalmet
Osades: Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Indrek Ojari, Maarika Mesipuu, Erik Ruus, Bonzo, Jõgevamaa harrastusnäitlejad ja puhkpillimängijad
Etendused toimuvad Palamuse muuseumi õuel 21. juulini.
