Toomas Vint ületab Charles Bukowskit
Toomas Vindi uus romaan viib meid maailma, kus elavad inimesed, kelle päevad algavad oksendamise ja kohutava pohmelliga. Lonksu õlle eest on nad valmis maksma kasvõi oma verega.
Esmapilgul pole selles kõiges midagi uut. Suurem osa kirjanduslikke kangelasi on parajad joodikud. Komissar Maigret, Kristjan Lible, Bridget Jones, vahva sõdur Svejk. Remarque’i teostes juuakse vahetpidamata calvadost, Hemingway kostitab oma kangelasi viski ja veiniga. Ja nõnda edasi. Siiski on siin oluline vahe. Kedagi neist ei tutvusta autor niimoodi:
“Ta komberdas koridori, tegi ühe ustest lahti ja vastu lõi oksehais. Poti ümber leemendas. Ta lõi ukse kinni. Läks kööki. Seal oli küll täielik kaos. Laud nagu seaküna. Kraanikausis hunnik nõusid. Ta keeras vee jooksma ja kuses nõude kõrvale.”
Tavaliselt kujutatakse joomist ikka kas humoorikas, romantilises või mehises võtmes. Aga Vindi tegelaste jaoks pole joomine ei üks, teine ega kolmas. See on õudne kohustus, hullem kui töö, sest nad kõik on alkohoolikud. Haiged, surmale määratud inimesed, keda võib päästa ainult ime.
Ehkki igal täiskasvanud inimesel on mõned tuttavad, kes on end surnuks joonud ja veel mõned, kes käivad ringi, ampull naha all, teavad need, kes ise asja sees pole olnud, alkohoolikute elust vähe. See on nagu Antarktika vallutamine, kust vähesed eluga tagasi tulevad. Harri Jänese omaaegne kultusraamat “Allakäigu spiraal” oli kirjutatud arsti vaatepunktist. Kuid Vint teab, millest räägib. Juba seitse aastat, ütles ta intervjuus Eesti Ekspressile, pole ta tilkagi võtnud. Autori jaoks on see päris kindlasti väga isiklik raamat.
Ometi pole “Kaine kuu ja purjus päike” mingi eneseabi käsiraamat ega kirglik propagandabroüür, milletaolisi kirjutavad viinakuradi küüsist Jeesuse rüppe pagenud lugijavennad.
“Mul oli tuttavat meest – Mart Vilder oli ta nimi – mugavam kõrvalt vaadata. Lasta joodikusaatusel kulgeda ilma, et sellele vahele segaksin. Targutada, et näed, Toomas, kui sa oleksid edasi joonud, siis oleksid surnud või samasugune,” sõnastab Vint oma meetodi. Tulemuseks on meisterlik kirjandusteos, võrreldamatult parem kui kasvõi see Bukowski alkohooliku-romaan, mis siin suvel laineid lõi.
